Tulemõõk

Mineviku hüüe

Lassy jõllitas enda nime ümbrikul. Kuidas see sinna sai? See ju... Nüüd oli see igal juhul siin. Tüdruk vajus istuli lohku vajunud õlekotile, lükkas eemale ebamugava lahtiselt lohiseva keti. Värisevate kätega avas ta kirja ning süütas oma näpu otsas väikese leegi, et näha pisut rohmaka laia käekirjaga üleskirjutatud tähti.

„Mu kallis tütar!

Kui Sa seda kirja loed, olen mina siit ilmast lahkunud. Ma olen praegu Põhja Kantsis ning valmistun minema järgi Harryle, kelle Malon Bakuron röövis. Kui ma jõuan elusalt tagasi, siis ma hävitan selle kirja. Sinu jätan ma nii kauaks oma venna hoolde, ma tean, et ta kaitseb Sind hästi ning kasvatab Sind nagu oma tütart, seetõttu võin ma minna rahus, teades, et Sinuga on kõik hästi. Kuid juhul, kui ma seda Sulle ise enam öelda ei saa, siis ma tahan, et Sa teaksid, kui väga ma Sind ja Sinu venda armastan. Teie olete minu pärand sellele maailmale ning parim asi, mis minuga eales juhtunud on.

Ma lähen, et päästa oma poega, kuid mitte ainult: see sõda tuleb peatada, kuna Esteban ei saa endale lubada omavahelist tüli! Ma olen käinud idas ja näinud, mis seal varitseb: demigrode armee ei ole kaugeltki kõige kohutavam asi, mis meid ohustab. Kui Esteban langeb omavahelisse sõtta, on vaid aja küsimus, kuni idas varitsev meid tervenisti neelab. Kui kasvõi demigrod riiki sisse pääsevad, ei suuda lõhestunud riik takistada neid hävitamast iga viimset kui hinge tervel maal.

Viimase lootuskiirena on meil Taltsutajad. Sina, Lassy. Sa ei tea seda veel, kuid Sinus on peidus tohutu vägi, midagi sellist, mida see maailm veel näinud ei ole. Sa oled sündinud suurteks tegudeks ning kui Sa oma võimeid õigesti kasutama õpid, saad Sa teada, mida ma mõtlen. Tea, et Sinu sõda ei ole inimeste vastu. Kaitse end, kaitse omasid, kuid pea meeles, et Taltsutajate eesmärk on juba algusest peale olnud kaitsta Estebani mitte inimeste, vaid meid väljast ümbritsevate ohtude eest. Hoia kinni sellest eesmärgist ning ma usun, et sa avastad oma väe täieliku olemuse.

Ole alati vapper! Hoia end ja oma venda ning pea meeles: mida lähemal te teineteisele olete, seda tugevamaks te saate! Ma armastan teid mõlemaid!

Sinu isa"

Lassy vaatas seda kirja veel tükk aega. Ka peale seda, kui oli lasknud leegil oma sõrme otsas kustuda, ei suutnud ta kiskuda oma silmi pimedas pärlendavalt valgelt paberilehelt. Ta tõmbas käega üle põse ning avastas, et see oli märg. Kiri Lassy sõrmede vahel värises. Tema ise värises üleni. Ma pean siit minema saama... 

Ida Kants oli langenud tema süü tõttu, kuna tema ei saanud lihtsalt paigal püsida ja oma kohust täita... Ei, see ei olnud päris tõsi, kuid siiski. Kui see sõda jätkub, siis järgmist talve Esteban üle ei ela.

Lassy luges taas kirja algust: „Sinu jätan ma oma venna hoolde..."

Arathon Elijah Rey, meenus talle tema isa venna nimi varjatud raamatukogu seinal Põhja Kantsi lossis. Ta tõi kuuldavale vaikse ohke, mõistes viimaks ilmselget: Aaro.

Tüdruk tõusis püsti ja sirutas end. Talle aitas, ta teadis, et kui Aaro tagasi tuuakse, on see parim võimalus põgeneda. Kuid tal oli vaja harjutada, end soojaks teha ning Taltsutaja väega taas ühendusse saada. Ning tal oli vaja plaani. Ta pidi valvureid kuidagi üllatama.

Kongis ringi vaadates jäi Lassy pilk paratamatult pidama teda ja Aarot eraldanud raudvõrel. Võre varbad olid jämedad ning paigutatud piisavalt tihedalt, et Lassy sealt vahelt läbi mahtunud ei oleks. Tavaolukorras ei oleks olnud mingit võimalust neist mööda saada. Kuid see ei ole tavaline olukord... mõtles tüdruk ühest raudlatist kinni haarates. Metalli sõrmede vahel pigistades keskendus ta, et suunata kogu oma vägi sellesse kätte. Kui ta suudab raudlatti piisavalt sulatada, et seda painutada...