Tulemõõk

Välk

Taaskord olid Amos ja Lassy kahekesi all suures treeningsaalis, keset mida oli reas mitu õlgi täis topitud kotti.

„Ma tahan sulle õpetada midagi, mida sa ei leia ühestki raamatust ega dokumendist, kuna see on miski, mille ma ise välja töötasin. Sa oled siin juba pea kaks nädalat olnud ning ma usun, et sa oled selleks piisavalt õppinud," rääkis Amos ringides ümber Lassy kõndides. Tüdruk noogutas tõsise näoga. Ta kavatses õppida kõike, mis võimalik, et seda siis otse Malon Bakuroni näkku demonstreerida.

Kuningas jäi Lassy kõrvale seisma: „Oled valmis?"

Taltsutaja andis kerge pealiigutusega märku jätkata, pilk endiselt saali keskele kottidele suunatud.

„Väga hea. Jälgi."

Amos seisis õlekottide poole küljega, silmad kinnitatud esimesele neist. Aeglaselt tõstis ta rusikas parema käe ning hingas sügavalt sisse-välja, kogu keha pingutades. Järsult vabastas ta oma sõrmed rusikast ning painutas need täiesti sirgeks – esimene kott lahvatas suure leegiga põlema.

Lassy silmad läksid pärani: „Kuidas sa seda tegid?"

„Elgio. Ja keskendumine. Sa fokusseerud sellele, mida sa tahad põlema panna, visualiseerid, kuidas sa selle põlema paned, ja saadad nii-öelda kuumanoole selle poole. Sa kuumutad seda asja ja õhku selle ümber, kuni see põlema lahvatab. Ülejäänud neli õlekotti on sinu jagu."

Lassy noogutas keskendunult, võttes sisse sama kehaasendi, mis kuningal eelnevalt, kinnitas ta oma pilgu järgmisele kotile ning kujutas ette, kuidas see põlema lahvatab. Järsult sirutas ta sõrmed välja, kuid mitte midagi ei juhtunud.

„Otsi enda seest üles oma väe allikas ning keskendu sellele. Sul ei ole vaja leeki näha, usalda oma väge," õpetas Amos.

Lassy alustas uuesti ning kordas sama liigutust, kuid endiselt ei juhtunud midagi. Kolmandal katsel hakkas kott suitsema. Tüdruk pingutas veel kõvemini, tal oli õige võte juba peaaegu käes! Neljandal korral lahvatas sihtmärk põlema.

„Väga hea!" hüüdis Amos tunnustavalt.

„Suudan paremini," sõnas hingeldav Lassy sünge enesekindlusega. Ta tundis taas seda imelikku rahutust, mis teda juba terve päeva vaheldumisi tulles ja minnes painanud oli. Kuningas kortsutas murelikult kulmu, kuid ei hakanud midagi ütlema.

Järgmised kaks kotti sai Lassy esimesel katsel põlema, kuid viimase ees jäi ta seisma. Ta kaugenes sellest, nii palju kui saal lubas, ja sirutas oma käe järsult välja. Kogu jõust keskendudes avas ta rusika – viimane õlekott plahvatas ning selle tükid lendasid laiali üle terve saali. Tüdruku näole ilmus rahulolev naeratus: „See on juba parem."

Amos astus ettevaatliku ilmega lähemale: „Ehk praeguseks aitab."

„Aitab? Me alles alustasime!" protesteeris Lassy, „ma sain ju hästi hakkama!"

Kuningas noogutas: „Said, kuid sa oled vihane ja kui inimene on vihane, teeb ta vigu. Emotsioon ei peaks andma väge sinu Taltsutamisele. Kas sa ei pane tähele, kuidas sa hingeldad? See tehnika nõuab isegi õigesti rakendades tohutult energiat. Pealegi hakkab meil aeg otsa sama. Kuid saal on peale minu lahkumist endiselt vaba, kui sa tahad ise edasi harjutada, lihtsalt ole ettevaatlik. Kas sul on ehk ka endal mõni asi, mida sa tahaksid küsida?" Amose hääl kõlas, nagu ta teaks midagi.

„Näiteks mida?" päris Lassy, vaadates kuidas mees tekitas mõne lihtsa käeliigutusega tuule, mis puhus söestunud õlekottide jäänused kokku.

Kuna tüdruk midagi ei küsinud, hakkas Amos ise rääkima: „Kas sa oled kuulnud, et mõned Tuletaltsutajad saavad ka välku esile manada?"