Tulemõõk

Epiloog

Hanna ärkas sel hommikul taas heleda nutu peale, kõrvale vaadates nägi ta, et Aaro koht voodis oli tühi. Naine ohkas väsinult, ajas end seejärel vastumeelselt sooja karusnaha alt püsti ning jalutas paljajalu üle Ida Kantsi jaheda kivipõranda kõrvalruumi võrevoodis vääksuva lapse juurde.

„Tasa-tasa, Christopher," lohutas Hanna väikest poissi enda süles kiigutades, „kas sa nägid, kuhu su isa läks? Kas ta üldse tuli täna öösel magama?" Veidi tusases meeleolus jalutas naine, laps süles, Aaro kabineti poole, kust ta ka mehe leidis.

„Sa oled jälle terve öö üleval olnud?" päris Hanna kissis silmadega koidikupäikese valgusesse tuppa astudes. Aaro seisis ühe käega vastu seina nõjatudes akna juures ning vaatas jahedas päikesevalguses sillerdava lumise Põhjakotka oru üle.

„Kõik Suled nõustuvad, et eile öösel oli suure tõenäosusega selle kevade viimane täiskuu," sõnas mees naeratades oma naise ja lapse poole vaadates, „suvi on taas käes." Ta astus lähemale ning võttis pisikese poisi endale sülle.

„Ja mitte ühtegi demigrot?" päris Hanna.

„Mitte ainsatki," vastas Aaro last õnnelikult oma kätevahel hüpitades, „kas sa tead, mida see tähendab, pojake, tead või? See tähendab, et sinu nõbu Lassy sai hakkama! Mida iganes ta ka tegi, meie ei ole terve selle aasta jooksul näinud mitte ühtegi demigrot ega muud elukat. Christopher Elijah Rey, üks sinu nõbu on väga tubli ja tark kuningas ning teine meie rahva kangelane! Ühel päeval kasvab ka sinust sama tugev ja vapper sõdalane nagu mõlemad sinu nõod, jah, just nii!"

Hanna astus nende juurde ning kallistas oma meest. Lapse rõõmsa lälina saatel vaatasid nad koos üle taastuva Ida Kantsi ja hommikuses päikeses kirgastatud oru. Nende kodu oli kaunis.