Tulemõõk

Treening

Hommikul kell kaheksa äratas Hanna Lassy kerge koputusega uksele. „Red Rey," sõnas ta ukse vahelt sisse vaadates, „hommikueine aeg on ühe tunni pärast."

Lassy oli liiga unine, et midagi öelda, seega ta vaid noogutas ja rehmas loiult käega. Peale pikka aega metsas puude otsas ööbimist tundus öö päris voodis lausa unistuse täitumisena.

Hommikud on kurjad! mõtles ta end vaevaliselt püsti ajades. Kuidagiviisi vedas tüdruk end tagumisse ruumi, et jahedast veest pisut värskendust saada. Naastes avastas ta, et Hanna oli vahepeal tema voodi ära teinud ja asetanud sinna peale puhtad riided: õhukesed ja venivad mustad püksid ja sama värvi varrukateta särgi.

Hanna seisis seal kõrval: „Need on riided sinu treeningu jaoks. Tema Majesteet soovitas, et ma sulle õhukesed riided otsiks ja need siin on tehtud spetsiaalsest tulekindlast materjalist nagu ka enamik muid sinu riideid, red."

Lassy noogutas tänulikult: „Aitäh! Kuid sa tõesti võid mind lihtsalt Lassyks kutsuda," vastas ta end ringutades. Pidevalt haigutades tõmbas ta need riided kohe selga, kuna tema treening pidi algama peatselt peale einet.

Hommikusöögi laud oli kaetud mitmekesiselt, kuid selle ääres istusid lisaks Amosele vaid Taltsutajad. Vaatamata sellele ei jõudnud kuningas kellelegi neist eriti tähelepanu pöörata, sest isegi süües näis ta kogu aeg tööd tegevat – üksteise järel käisid erinevad ametnikud ja sõnumitoojad tema juures, igaühel omad jutud. Kuid Kara sõnade kohaselt ei lubanud Amos ennast peaaegu kunagi tülitada, kui ta Taltsutajatega treenis. Lassy hakkas paremini aru saama tema alaliselt kurnatud välimusest. Kui hommikueine aeg läbi sai, palus kuningas, kes peaaegu mitte midagi süüa ei olnud jõudnud, Lassyl ennast pisut oodata.

„Mul on üks kiireloomuline kohtumine. Ma saadan kellegi sind kutsuma, kui ma vabanen." Ta sammus rutates saalist välja, keegi mureliku ilmega meesterahvas kannul.

Kuna Kara ja Siimon jäid veel sinna, otsustas Lassy veidi mööda lossi ringi jalutada. Palee oli seest poolt veel suurem, kui väljast paistnud ning tüdruk kõndis edasi mööda koridori, kus asusid tema ja Kara toad. Teepeal veel paari vahekäiguga lõikudes lõppes see pikk kaarkoridor lihtsalt tupikseinaga, kus rippus elusuuruses portree ühest eelnevast Tuletaltsutajast, kelle külgedele sirutatud käte vahel helendas erk helesinine valgusnool. Lassy jäi teda hetkeks lummatult silmitsema.

Maali kõrval parempoolsel seinal märkas Ordurüütli treenitud silm kummalisi pragusid ning neid lähemalt uurides veendus ta, et tegemist on tõepoolest varjatud uksega. Ta lükkas seda kergelt, kuid midagi ei juhtunud. Mõlemal pool maali seina küljes olid küünlajalad ja nende sees vahast küünlad: üks must, teine valge. Ta ei uskunud, et siin nii lihtsat trikki kasutataks, kuid ta otsustas siiski üritada ning tõmbas ukse kõrval olevat alust musta küünlaga. See liikuski! Elevil, et näha, mis ukse taga peitub, ja samas natuke pettunud, et selle nii lihtsa trikiga lahti sai, proovis ta taas kiviust lükata. See liikus, kuid vaid õige pisut.

Tüdruk mõtles juba, kas peaks proovima uuesti tugevamini lükata, kui kuulis siis kedagi tulemas ning taganes uksest ja maalist kärmelt mitu sammu eemale. Nurga tagant astus välja Hanna.

„Ah, sind ma otsisingi!" valetas Lassy kohmakalt, enne kui naine midagi küsida jõudis, „ma tahtsin paluda, et sa ütleksid mulle, kui kuningas vabaneb."

„Just tema Majesteedi juurest ma tulengi, ta palus, et ma sind tema juurde saadaksin," vastas Hanna pisut segaduses ilmega.

„Suurepärane," naeratas Lassy teenijannale järgnedes. Ta otsustas, et tuleb õhtul kindlasti tagasi selle ukse juurde ja uurib täpsemalt välja, millega tegemist. Hanna juhatas tüdruku mööda tema toast ja troonisaalist kitsukese tumeda ukseni, mille taga paistis allapoole viiv hämar keerdtrepp.