Tulemõõk

Perekonnale. Kodule.

Kui Kara viimaks toibus, oli päike juba loojas ning järgi jäänud vaid taeva vaid punakas-oranž kuma, mis paistis sisse läbi kitsa koopa suudme. Veidi liigutades tundis ta end lamavat kellegi sooja karus-nahkse mantli peal, kõrvale vaadates ta üllatus, nähes mureliku näoga õde seal istumas.

„Kuidas sa ennast tunned?" küsis Chen vaikselt.

„Olen elus. Kus kõik on ja mis juhtus?" päris Kara koopas ringi vaadates.

„Ema ja isa puhkavad ning Dwei samuti. Must Oda ründas meid ja me olime kaotamas, kuid sul õnnestus nad tagasi lüüa," vastas Chen talle veelähkrit ulatades. Kara võttis selle vastu ja rüüpas lonksu. Neli puhkavat Punase Mõõga sõdurit, kes olid eelnevas lahingus haavata saanud, asetsesid eemal ühes pundis ja arutasid midagi omavahel, heites vahepeal Kara poole kummalisi ärevaid pilke.

„Mulle tuleb meelde," lausus Taltsutaja vaikselt, „kuid miks nemad seal mind nii vaatavad?"

„Nad nägid, mida sa teha suudad," vastas Chen tasa, „nad on hirmul."

„Põhjusega ilmselt," sõnas õde kibedalt, „ma ise ka ei tea täpselt, kuidas see juhtus."

„Ära tee neist välja, Kara, nad ei tea midagi! Inimesed kardavad asju mida nad kontrollida ei saa, isegi kui see on ainus, mis nad päästab."

„Sina ei karda?"

„See, mis seal väljas toimus ei olnud ilus, kuid sa päästsid minu elu ja sellega ka minu lapse oma. Vabandust, et ma sulle sellest varem ei rääkinud. Ja vabandust, et ma ütlesin, et sa mõtled ainult iseendale, ma ilmselgelt eksisin." Põgus naeratusevine kaunistas Cheni väsinud nägu, kui ta pisut kartlikult sõrmedega üle enda kõrval lamava kurnatud õe süsimustade juuste tõmbas.

„Sa ei eksinud eriti. Kui me lapsed olime, mõtlesin ma harva teistele ning see harjumus pole veel täielikult kadunud," tunnistas Kara.

„Keegi ju peab sinu peale ka mõtlema. Me oleme mõlemad palju eksinud, kuid ma igatsen oma õde! Mis oleks kui me jätame selle tüli seljataha? Ma usun, et meil on mõlemal palju rääkida teineteisele ning Põhja Kantsi jõudmiseni on veel üksjagu aega."

„Ma igatsen sind ka ning olen igal juhul valmis kogu selle jama unustama," naeratas Kara, „kuid ma kardan, et ma ei tule siiski koos teiega Põhja Kantsi."

Sel hetkel jõudis kohale sidemesse seotud käega Caleb, kes oli käinud väljas maad kuulamas. Temaga koos tulid sisse ka ülejäänud kolm Mõõka.

„See oli tõeliselt võimas, mida sa tegid, Kara. Kuidas sa ennast tunned?" päris mees tema kõrvale maha kükitades.

„Juba paremini. Kuid ma kardan, et ma ei saa teiega edasi tulla," jutustas Kara pilku maha lüües, „lahingu ajal suutsin ma luua nii võimsa tornaado vaid selle pärast, et ma sain kontakti Elgioga. Ma arvasin, et see ei ole reaalne, kuid on ikka küll. Aga veel olulisem on see, et Elgio tõttu olin ma suuteline nägema kõike, mis toimus üle terve Estebani ning kuigi enne ei suutnud ma sellele tähelepanu pöörata, tuli see nüüd mulle uuesti meelde: Caleb, ma nägin Lassyt! Ma ei tea miks, kuid ta ei ole mitte Põhja vaid Lõuna Kantsis ning ta on suures ohus! Ma nägin teda mingil areeni võitlemas ja... Ta oli alla andnud. Ma ei keskendunud sellele, kellega ta võitleb, kuid tundsin siiski, et asi on halb... Nüüdseks võib juba ammugi liiga hilja olla, aga ma ei saa teda niisama jätta! Ta on minu sõber ning ma tean, et ta teeks sama minu heaks. Ma ei palu teil kellelgi kaasa tulla, sest on oluline, et Chen ja ülejäänud minu pere jõuaksid turvaliselt Põhja Kantsi."

„Ma saan aru," noogutas Caleb, „me kaotasime täna seitse tublit meest ning ma ei paluks mingi hinna eest allesjäänud seitsmel nüüd tagasi pöörata. Me oleme üsna lähedal Põhja Kantsi territooriumi piiridele ja väljas ringi vaadates leidsime me mõned ellu jäänud ratsakarud. Sinu pere saab turvaliselt Põhja Kantsi eskorditud, kuid sina ei pea ka üksi minema: mina tulen sinuga kaasa. Ma tean, et sa saaksid ise hakkama, kuid Lassy on mulle nagu pereliige ning seega peaksid sina eriti mõistma, kui oluline ta mulle on."