Tulemõõk

Surma hirm

„Ema," naeratas Tarla kergendunult, selle sarvehüüu oleks ta ka tuhande teise hulgast ära tundnud.

„Me peame neile vastu ratsutama," sõnas Aaro, kes sarvehüüdu kuuldes Amose ja Tarla suunas oli kiirustanud.

„Tal on õigus," vastas Tarla Amose poole pöördudes, „müüriga on kriis hetkel möödas, kuid me ei saa lihtsalt siia konutama jääda."

„Küljevärav," vastas Amos esimese ettejuhtuva tallidest valla päästetud hobuse selga hüpates, tema hääl valjenes ning kandus sadade sõduriteni nende ümber, „me ratsutame välja küljeväravast! Loode Kants tuli meile appi lahingus meie kodude nimel ning meie ei peida end müüride taha niikaua, kui nemad meie eest võitlevad! Sõdurid, relvile!" kuningas galopeeris lähema küljevärava poole ning kümned sõdurid järgnesid talle, kuigi paljud kahtlesid.

„Te kuulsite käsku! Liigutage end, mehed, järgnege oma kuningale!" hüüdis ka Tarla ratsu selga hüpates ning Amose järel küljevärava poole sööstes.

Nähes Tarlat nii uljalt lahingusse tormamas oli ka kõige aremal sõduritest kahtlus kadunud ning terve linnatäis sõdalasi kappas kuninga ja tulevase kuninganna juhtimisel lahingusse. Vaid mõne vägeva liigutusega rebis Amos maha Harry poolt värava ette seatud barrikaadi ning hirmuäratava sõjakisa saatel voolas terve Põhja Kants Bakuroni jalaväele kallale. Teiselt poolt kihutas mööda madalat mäekülge alla Loode Kantsi armee, eesotsas kartmatult mõõka keerutava Najara Celvega.

„Tuld!" röökis Malon Bakuron oma vibuküttidele, „tuld nende pihta!" Sajad nooled lendasid mõlemas suunas ründava armee suunas, kuid sellest ei piisanud nende peatamiseks. Põhja ja Loode ühinenud ratsavägi lõikas Bakuroni jalaväest läbi nagu nuga sulavõist ning kohtus lahinguvälja keskel. Kuid vaatamata Mõõkade äkilisele edule, kogusid vastased end üsna kiiresti ning peagi andis Musta Oda arvuline ülekaal end tugevalt tunda.

Harry lõi müüri väikese käigu, millest kolm veel võitlusvõimelist Taltsutajad läbi sööstsid. Lassy ja Harry tormasid koos pea ees lahingusse, üritades võimalikult lähestiku püsida, samas kui Siimon otsustas vallikaarvi äärde vee lähedusse jääda. Harry loodud väikese käigu ja üle vee viiva teeraja kaudu hakkati mitmeid vigastatuid tagasi linna viima, müüri ääres olid Kara vanemad üles seadnud välihaigla, kuid ka seal oli vigastatuil vähe lootust kohe abi saada, kuna nendest vähestest, kes ravida oskasid, ei piisanud.

Lassy nägi eemalt, kuidas Aaro ja Caleb selg-selja vastas igas suunas vaenlasi võitsid. Iga Ordurüütel on väärt viitkümmet tavasõdurit, meenus tüdrukule vana ütlus. Vaheldumisi mõõgahoope. tulepahvakuid ja kivikamakatega obadusi jagades tungisid õde ja vend Rey edasi. Kuigi nemad sai hakkama, ei olnud see nii kõigi puhul. Vaid paari minuti pärast oleks Harry peaaegu komistanud maas lamava väikese poisi otsa.

„Oliver!" hüüdis Lassy ehmunult lapse juurde kummardades. Ettevaatlikult asetas ta oma sõrmed poisi kaelale, lootes tunda kasvõi nõrka pulssi.

„Lassy?" kähises väike sõdur uimaselt.

„Oled sa vigastatud?" küsis Lassy, taibates isegi, kui tobe see küsimus oli: Oliveri õlas haigutas sügav haav, millest iga hetkega üha rohkem verd immitses. „Saad sa vähemalt kõndida?" päris tüdruk siis eelmise küsmuse asemel. Harry lõi neist üha uusi ja uusi vastaseid eemale.

„Ma arvan küll," vastas poiss end Lassy abiga ettevaatlikult püsti ajades.

„Suru haavale ning mine tagasi otse lossi. Otsi üles Hanna, ta on koos teiste daamidega suures saalis, tema saab sind aidata." Tee Kantsi müürini olid Reyd Oda sõduritest vabastanud ning seega sai Oliver otse sinna poole joosta. Lassy ja Harry aga rühkisid julgelt edasi.