Tulemõõk

Varjud kuuvalges

Reisiseltskond oli taas ühes koopas laagrisse jäänud. Juba rohkem kui nädala aega olid nad iga päev kihutanud kuni nõrkemiseni, kartes liialt venitades Oda sõdurite küüsi jääda. Kuigi nad olid turvalisuse huvides otsustanud Põhja Kantsi minna mägede kaudu, oli siiski reaalne oht, et Bakuroni väed nad ka sealt leiavad.

Üsna vaevu jõudsid nad koopa varju, sest järgmisel hetkel hakkas vihm nende peale ookeanina alla sadama. Ere välgusähvatus peegeldus tagasi kalju küljelt ning mõni sekund hiljem järgnes vali kärgatus, mis kajas üle terve Kotka mäestiku. Särgita Siimon istus üksinda rätsepaistes koopa suu juures, suletud silmadega nägu pööratud taeva poole, mis talle metsikult pekslevaid veepiisku näkku paiskas. Lassy jalutas sinna juurde ning jäi mõne sammu kaugusel tema seljataga seisma.

„Eelmine kord, kui me sellise tormi käes olime, saime me mõlemad peaaegu surma," sõnas tüdruk maas istumiseks kuiva kohta otsides.

„Ah, mida?" päris Siimon justkui omast mullist ärgates. Ta oli kuskile oma habemenoa ära kaotanud ning lühike hele hius tema lõual ja põskedel tihenes iga päevaga.

„Ma lihtsalt meenutasin eelmist korda, kui me sellise tormi keskel olime," selgitas Lassy. „Mida sa teed?"

„Mõtlen ning vaatan, mis toimub," vastas Siimon lakooniliselt. Ta tõstis oma käe üles ning lõi justkui veest kilbi, mis neid veepritsmete eest varjas.

„Mis mõttes? Sellise vihma käes näeb vaevu kaks meetrit enda nina ette," oli Lassy veidi segaduses.

„Tõsi," muigas Siimon lõbustatult, „ega siin praegu midagi niikuinii vaadata ei ole. Kuid ma ei mõelnud seda. Africuse lahingust saadik olen ma üritanud saada taas kontakti Elgioga, et näha, mis meid ees ootab, ning vihm tundus selle jaoks ideaalne võimalus."

„Sa saad seda teha?" oli Lassy vapustatud.

„Ma muidugi ei suuda midagi konkreetset näha, nii nagu Africusel," sõnas noormees veidi ebalevalt, „kuid ma tajun siiski mõningaid asju. Ma üritasin just enne välja uurida, kui kaugel Musta Oda sõdurid on."

„Sel juhul ära lase minul end segada," hüüdis tüdruk käega entusiastlikult veekilbi suunas rehmates, „jätka!"

Siimon noogutas naeratades ning langetas neid varjanud kilbi, lastes vihmal endale taas vastu nägu ja paljast ülakeha paiskuda. Ta hingas sügavalt sisse ning liigutas oma käsi õrnalt sajus, moodustades väikesi veejugasid oma sõrmede ja käte ümber. Tema käelabad tõusid tema ette, justkui üritaks ta taevakastest kinni haarata. Aeg-ajalt käsi vihmavees liigutades ning sellest väikeseid jugasid moodustades istus ta seal lihaseid pingutades ja iga hetkega üha rohkem läbi ligunedes mitu minutit. Viimaks lasi ta välja sügava ohke ning ühe liigutusega oli veekilp taas nende ees.

„Lõuna Kantsi omad on kaugel meie seljataga," ütles Siimon Lassyle naeratades, „ning lisaks uhub vihm nüüd meie jäljed minema, nii et neist peaks meil mõnda aega turvaline olema."

„Kuidas sa teda teada said?" päris koos Aaroga nende juurde astunud Tarla üllatunult.

„Seda on keeruline seletada," vastas Siimon, „kuid mulle tundub, et Elgio on enamat kui lihtsalt mingi lisajõud lahingus. Ma ei tea sellest veel palju, kuid mida rohkem ma sellele aega pühendan, seda selgemaks tunduvad pildid minevat."

„Aga sa ütled, et Musta Oda omad on meist kaugel maas?" tahtis Aaro kinnitust.

Veetaltsutaja noogutas: „Ma olen selles kindel, kuid ees pool võib meid veel üllatusi ees oodata, ma ei näinud sinna väga palju." Nii Tarla kui ka Aaro paistsid sellele vaatamata saadud informatsiooniga väga rahule jäävat.