Tulemõõk

Loode Kants

Teel möödusid nad vaid ühest külast, kuigi Utara mäestikus oli neid veel küllaldaselt. Nad olid sõitnud juba mitu tundi ning vaatamata pilve tagant valguskiiri heitvale päikesele oli õhk veel Põhja-Estebanile omaselt jahe; isegi Siimon, kes oli endale enne teele asumist mitu kihti riideid ja karusnahkse rüü selga tõmmanud, lõdises lõikava tuule käes. Ta heitis üle õla pilgu Lassy poole ning oleks šokeeritult peaaegu hobuse turjalt maha lennanud – tüdrukul oli seljas vaid õhuke poolvarrukatega must särk ning sama värvi püksid, mis ei paistnud palju rohkem sooja hoidvat. Siimon eeldas, et tegemist oli Lassy tulekindlast materjalist riietega, kuid kõik muu segava oli tüdruk lihtsalt sadulapauna toppinud.

„Kas sul külm ei ole?" päris Siimon hammaste plagisedes Lassy poole pöördudes. Too vaatas talle midagi vastamata otsa. Siimon nägi, kuidas neiu paljastatud käsivars sinistes ja oranžides leekides põlema süttis.

Lassy silmis helkis enesekindel säde: „Ei ole külm," vastas ta muigega.

„Õnneseen..." pomises Siimon külmast pahuralt.

„Tehniliselt võin ma proovida sind soojusülekandega soojendada. Töötab esemetega, miks mitte siis ka inimestega," pakkus Lassy tema kõrvale ratsutades.

„Kas see on sama tehnika, mida sa kasutad asjade õhku laskmiseks? Sel juhul ära võta seda valesti, kuid ei. Täpsus pole just sinu tugevaim külg ning ma ei taha õhku lennata," teatas noormees etteheitvalt muiates.

„Mida sa selle all silmas pead?" hüüdis Lassy nördinult.

„Sa kukkusid täna päeval hobuse seljast alla veel enne, kui sa talle selga olid jõudnud," tähendas Siimon endise tooniga, tüdruk tahtis olla solvunud, kuid ei suutnud itsitust tagasi hoida – ta oli sunnitud sõbraga nõustuma.

Terve tee vihises jäine tuul neile vastu, muutes viimaks ööhakul Loode Kantsi varju jõudmise veelgi rõõmustavamaks. Neid olid vastu võtmas ligi tosin rüütlit, kes seisid mõlemal pool alla lastud tõstesilla servas. Ka kuu tuli pilvede tagant välja ning heitis külma hõbedast valgust Loode Kantsi paksudele kivist müüridele. Teispool silda haigutas nende ees tume avatud värav, mille jäme raudvõre oli üles tõstetud.

„Red Rey!" hüüdis Tarla, lähenedes tõstesillale. Tüdruk lisas kiirust juurde ning galopeeris kapteni ratsu kõrvale.

„Näita valgust," käskis naine, kui nad üle silla traavisid. Lassy tõstis käe kõrgele üles ning kui lahingurivi sisenes pikka müüri läbivasse tunnelisse, paiskas neiu oma rusikast õhku lõõmava leegi, valgustades teed nende järel kihutavaile sõjameestele.

Tunneli teises otsas ootas neid suur hoov, mille keskel veel palju rüütleid ja sõdureid, kõigil Punase Mõõga vormirõivad üll. Nende keskel seisis pikka kasvu hilistes viiekümnendates naine, kelle kuueesisel helkisid maasse löödud punase mõõga all viis tärni. Loode Kaljumõõk! mõtles Lassy hämmastusega. Ta mäletas häguselt, et Loode Kantsi Kaljumõõga nimi oli Ülem Celve, kuid ta ei olnud teadnud, et Ülem Celve on naine.

Tunnelist väljudes pööras Tarla paremale, andes Lassyle käega märku suunduda teisele poole; kogu ülejäänud lahingurivi hargnes nende järel kaheks, moodustades vastuvõtjate ümber poolringi. Tarla hüppas hobuse seljast maha ning astus julgel sammul otse Kaljumõõga poole; naine tuli talle vastu ning Lassy ja ilmselt ka enamiku teiste üllatuseks kallistas Ülem Celve Tarlat tervituseks.

Seejärel pöördus ta Tarlat endiselt enda kõrval hoides ülejäänute poole: „Mul on hea meel näha, et olete kõik tervelt kohale saabunud! Teie laev on valmis. Võtke oma asjad ning jätke hobused meie tallipoiste hoolde!" selle märguande peale astusid tema sõdurite tagant välja nimetatud asjaosalised ning ruttasid loomi talitama.