Tulemõõk

Esimene haav

Hinge kinni hoides jälgis põhi, kuidas vaenlane järjest paisuva lainena puude vahelt välja voolas. Sealt, kus puud kasvasid hõredamalt, veeres kümnete kaupa mööda Zila teed kohale veetud üüratuid kiviheitjaid, millest igat ühte vedas kolm või nelikümmend hammut. Kõige ees ratsutas uhkelt Malon Bakuron, saadetuna alati ustavast Kharo Tarezost, mõlemad nägid välja tugevad ja hirmuäratavad, kaetud pealtnäha purustamatu turvisega.

Amos astus Lassy kõrvale. „Võta välja võimalikult lahus olevad katapuldid, nii hirmutad sa kõige rohkem Hammusid ning ostad endale aega juurde," sosistas kuningas. Ta astus edasi alla viiva trepi suunas, mööda minnes andis ta Karale noogutusega loa ohjad enda kätte võtta – armee oli laskekaugusesse jõudmas.

Aeglaselt, kuid kindlalt võtsid rivvi järjest uued Musta Oda sõdurite väeüksused. Lassy pani tähele, et peaaegu mitte keegi neist ei suundunud müüri kõrvalväravate poole; küllap olid nende piilurid andnud edasi info tugevatest kivist barrikaadidest, mis kumbagi kõrvalväravat nii seest kui ka väljast ümbritsesid. Lassy kuulis valju kriginat ning vaatas üle müüri serva alla: tõstesilda alandati. Mööda vallikraavi ületavat puust planku ratsutas Amos koos Aaro, Harry, Tarla ja Siimoniga välja, neile tulid vastu Bakuron ja Kharo Tarezo.

„Sul on praegu veel võimalus alistuda, Bakuron," hüüdis Amos valjult, „lõpetagem see hullumeelsus veel enne, kui on liiga hilja! Me oleme kõik võrdselt Estebani elanikud ning kümned ja sajad tuhanded inimesed ei pea kannatama sinu uhkuse pärast! Anna oma meestele käsk taanduda ning nende kõigi elud säästetakse, see on sinu viimane võimalus!"

Bakuron ratsutas üksi lähemale ning vaatas hetke Amosele uhkelt silma. Süljelärakas Oda Keisri suust lendas kuninga ratsu jalge ette ning üleoleva ilmega galopeerisid tema ja tema alaline saatja tagasi oma armee suunas.

„Tuld!" hüüdis Bakuron oma laskuritele. Sekundiga olid kõigil vibud vinnas. Amos keeras kähku otsa ringi ja nad sööstsid tagasi üle Põhja Kansti tõstesilla. Veel viimasel hetkel lõi Harry kivist barrikaadi nende ja tagant poolt lendavate noolte vahele.

„Vinna!" karjus ka Kara üleval müüri peal, hetkega olid kõigil vibuküttidel nooled pingul vibu nööridel. „Tuld!" hüüdis neiu ning tohutust õhupahvakust saadetuna lendasid nooled pilvena Bakuroni armee suunas. Lassy vaatas seda justkui eemalt, midagi oli valesti, kuid ta ei teadnud mis. Oli see lihtsalt ränk üleväsimus või hoopis mõni Taltsutaja instinkt, mis ta nii tundma pani? Pikalt polnud aega selle üle juurelda, kuna kiviheite masinad hakkasid juba liiga lähedale jõudma. Tüdruk raputas end sellest tundest välja ning koondas energiat, et võtta välja esimene kümnetest katapultidest. Ta hingas sisse. Ja välja. Esimene heitja süttis väikese leegiga põlema ning plahvatas siis tükkideks, saates seda vedavad hammud kiunudes iga ilmakaare suunas laiali. Lassy tundis, kuidas ta juba kergelt hingeldab, ta teadis, et nende masinate plahvatama panek saab olema tohutu katsumus. Ta hingas uuesti sügavalt sisse-välja ning keskendus järgmisele katapuldile pisut eemal, kui ta selle lihtsalt suure leegiga põlema saaks, jääks see järgmistele masinatele tee peale ette. Mõnekümmne sekundi pärast lahvatas selle puidust alumine osa leekidesse. Tüdruk naeratas rahulolevalt.

All pool lähenesid sõdurid tohutuid redeleid kandes müürile, üritades samal ajal end varjata Kara juhtimisel nende pihta suunatud noolte eest. Vaatamata noolterahele õnnestus sõduritel väravast veidi kaugemal mõned redelid üle vallikraavi vastu müüri toetada ning esimesed neist hakkasid üles ronima.

Järsku aga hakkas vesi kraavis metsikult lainetama ning ühise pingutusega tõstsid Adam ja Siimon seda järjest uutes kohtadeks ähvardavalt üle Bakuroni armee kaarduvaks jäälaineks, mis lõi pikali kõik juba olemasolevad redelid ning takistas nendes kohtades uusi püsti panemast. Pikalt aga jää neid ei häirinud, sest peagi ilmusid välja nööriga ammud, sarnased nendega, mida Mõõgad olid Africuse lahingus laevadele pääsemiseks kasutanud.