Tulemõõk

Lootuskiir

Kaugel lossiaia põhjaosas jalutasid kesköises kuuvalguses kaks kogu teineteise käevangus. Eemalt paistis kitsas rajake, mis lõikas justkui kiiluna mägede vahelt – õõvastavalt Surmateeks nimetatud rööpad viisid kaugele lossiaia ilust ning suurde nukrasse orgu, kuhu olid maetud kõik langenud Estebani kuningad ja kuningannad. Selle väikese teeotsa poole vaadates ohkas Hanna vaikselt.

„Arathorn," sõnas naine tasa, „me ei võida seda lahingut, ega ju?"

„Miks sa seda arvad?"

„Mustal Odal on kaks korda rohkem Ordurüütleid kui meil, lisaks pea kõikide maakondade sõdurid."

„Öeldakse, et iga Ordurüütel on väärt viitkümmet tavasõdurit. Kuid sul on õigus, Hanna, isegi, kui Mustal Odal oleks ainult sõdurid, ei saaks me arvuliselt neile vastu. Kuid meil on Taltsutajad."

„Ka nemad on ainult inimesed," sõnas Hanna vaikselt, Aaro noogutas. „Mis saab, kui Must Oda võidab?"

„Ma ei tea täpselt," vastas mees, „kuid ma kahtlustan, et Malon Bakuroni plaanis ei ole elu ettenähtud ei mulle, Amosele, Najara Celvele ega kellelegi teisele juhtidest. Kui Raven leiab mooduse Taltsutajaid kontrollida, jäävad nemad ehk elama, kuid muidu ei halastata neilegi."

„Seega jäävad järgnevad nädalad meile kõigile suure tõenäosusega viimasteks..."

„Ja see ongi üks asjadest, millest ma sinuga rääkida tahtsin," Aaro jäi seisma ning vaatas Hannale tõsiselt otsa, „kümme aastat tagasi viis see sõda mind sinust eemale, enne kui me abielluda jõudsime. Ma ei taha seda viga enam korrata ning kui ma peaksin lahingus langema, tahan ma enne seda sinuga abielus olla," ta laskus ühele põlvele, Hanna tundis, kuidas mehe käed tema omade ümber värisesid, „Hanna Sherise, kas sa palun teeksid mulle seda lõputut au, et lubad mulle oma käe abielus? Palun saa minu naiseks minu ülejäänud lühikeseks eluks."

Mõte eesootava lahingu ohtudest tõi Hannale pisarad silma, kuid vaatamata sellele sundis ta end ettepanekut vastu võttes naeratama. Juba hommikul alustati ettevalmistustega ning järgnevad päevad möödusid kiirelt: Amos leidis, et pulmad peaksid tingimata toimuma palees ja sellega seoses siblis iga päev mööda lossikoridore edasi-tagasi üha suurem hulk erinevaid asjaosalisi. Oli neid, kes muretsesid toitu, kes organiseerisid kohale muusikud ning planeerisid ajakava. Aaro ja Hanna paistsid kõigist ettevalmistustest juba esimese päeva õhtuks kurnatud olevat.

Justkui tuimas unes vaatas Lassy seda kõike eemalt. „Mul on Aaro üle hea meel," sõnas ta enda kõrval vastu seina nõjatuvale Harryle, jälgides samal ajal, kuidas eemal saalis keegi heledas riides mees noorpaarile väga agaralt laudade paigutamist seletas. „Ta on palju üle elanud viimase kahe kuu jooksul, nüüd saab ta vähemalt veidi aega õnnelik olla, ta väärib seda.."

„Me kõik väärime seda," vastas vend kaastundliku naeratusevinega, „me kõik oleme paljust läbi läinud. Eriti Leikit arvesse võttes."

„Mida sa sellega silmas pead?"

„Ravenit peamiselt. Mulle tundub, et ta on kõigesse juhtunusse segatud isegi rohkem, kui me aimame."

„Me juba teame, et Musta Oda armee on teel siia poole, muretseme ühe Bakuroni pärast korraga," ühmas Lassy.

„Võibolla on sul õigus," nõustus Harry. Siis aga märkas ta eemalt Amost, kes tema suunas vaevumärgatavalt viipas. „Ma pean su nüüd üksi jätma, Las," sõnas vend kiirelt.

„Kuhu sa lähed?" päris tüdruk üllatunult.

„Veel üks treening Amosega."

„Jälle? Sa veedad temaga juba rohkem aega kui mina, Siimon ja Kara kokku!"