Tulemõõk

Amnis

Vaid mõne päeva pärast hakkas ühel õhtupoolikul kostuma valju veekohinat: jõgi oli lähedal. Estebani suurim jõgi Amnis sai alguse sügaval Utara mäestikus ning voolas läbi terve kuningriigi kuni lääneranniku mereni välja, ajades väikeseid harujõgesid laiali igasse maa otsa. Selle ümber oli kogunenud mitmeid külasid, lähim neist reisikaaslastest kõigest paar kilomeetrit kirde poole.

„Kas me julgeme sinna minna?" päris Lassy Kara kõrval jalutades, „me saaks seal ehk midagi süüa ja ühe öö päriselt välja puhata."

Kara raputas järsult pead: „Kindlasti mitte. See on Leiki küla ning nende sild on mitmekümne kilomeetri ulatuses ainus võimalus üle jõe – Must Oda valvab seda korralikult ning kõik kohad on Kirde Kantsi sõdureid ja rüütleid täis. Siia tulles käisime me kahe itta tulnud Orduliimkmega seal luurel. Külaelanikel ei lubata isegi peale päikeseloojangut tänavatel olla või oma kodudes valgust süüdata; karistused valvurite seatud reeglite murdmise eest on kõik häbipostis peksmisest kuni hukkamiseni... Sinna ei lähe me kohe kindlasti."

Lassy jäi korraks mõttesse. Ta üritas end veenda, et Karal on õigus, kuid mingi kangekaelne õiglustunne temas võttis viimaks ikka võimust. „Me peame ju midagi tegema! Kui me saame neid aidata, siis on see meie kohus neid aidata. See ei ole vastuvõetav, et selles kuningriigis inimesi niimoodi koheldakse!"

Kara turtsatas pahaselt. „Ega see mulle ju ka ei meeldi, kuid me ei saa midagi teha. Selline kord kehtib peaaegu kõigis Bakuroni vallutatud linnades ja külades. Need inimesed ei ole enam ammu vabad. Ja me ei saa riskida sellega, et meid avastatakse! Las see olla, me oleme Taltsutajad, meie saame igal juhul jõest üle. Ka ilma köie ja ujumiseta," lisas ta enda eelmisele kaaskonnale mõeldes.

„Muidugi me mõtleks midagi välja, aga asi on põhimõttes! Need nii-öelda valvurid seal külas peavad aru saama, et nad ei saa inimesi lihtsalt oma suva järgi kohelda!" Lassy teadis, nagu Karagi, et sel hetkel ei saa nad veel midagi muuta, kuid ta ei kavatsenud seda ka niisama jätta.

„Ja mida sa siis teha tahad?" päris Kara ohates, „sinna minna ja revolutsiooni alustada? Jee, küla saab kaheks päevaks vabaks, kuid mis edasi? Siis tulevad lihtsalt uued Odad ja see, mida nad peale seda nende inimestega teevad, on kordades hullem! Praegu ei ole meie aeg midagi teha, õpi oma lahinguid valima."

Jõe kohin läks valjemaks ning õhtuses õhus oli tunda vahutava vee värsket hõngu; viimaks jõudsid nad Amnise kaldale. Jõgi oli ligi sada meetrit lai ning hirmutavalt kiire vooluga. Kara pani oma pagasi maha ja põlvitas vee juurde, et nägu pesta, Lassy järgis tema eeskuju.

„Ma olen lõpuks otsustanud, mida teha!" teatas Tuletaltsutaja enesekindlalt.

„Sa mõtled ikka veel selle küla peale?" päris Kara tüdinult, „Lassy, me ei saa seal midagi ette võtta. Lepi sellega!"

„Ma tean," vastas Lassy, „kuid ma kavatsen siiski sealt üle silla minna. Öösel. Loodetavasti õnnestub neile valvuritele natuke peavalu valmistada. Nad peavad nägema, et nad ei saa igaühte kohelda nii, kuidas tahavad," otsustava naeratusega patsutas tüdruk oma mõõga käepidet.

Kui väga ka Kara oleks tahtnud sealt külast eemale hoida, tundus see mõte tallegi intrigeerivana. „Hästi," nõustus ta viimaks peale mõningast kaalutlust, „ma ei saa sind ju üks lasta. Kuid me ainult läheme sillast nende ärritamiseks üle, midagi muud ei tee ja siis laseme sealt jalga! Päikese loojanguni on veel alla kahe tunni aega, sinna minekuks kulub ligi tund. Sööme enne ja siis läheme kuulame maad."

Lassy kergitas kelmika ilmega kulme ning Kara puhkes tema näoilme peale naerma. Kiirustades sõid nad kerge õhtueine ning asusid küla poole teele.

***

„Me ei saa selle kolaga normaalselt joosta," kurtis Lassy oma raskele seljakotile osutades, „läheme veel päikese valguses üle silla ja üritame ebavajalikud asjad kuhugi puu otsa peita." Kara nõustus.