Tulemõõk

Hüvastijätt

Lassy jalutas tühja ilmega mööda lossikoridori; midagi oli nagu puudu ilma Amoseta. Ta mõtles kõigele, mida ta viimaste kuude jooksul kogenud oli, kogu see ärevus ja kurbus, nüüd oli see läinud. Kuid nii paljud inimesed olid ohverdanud oma elud selleks, et seda sõda lõpetada. Amos ei olnud kunagi ühtegi surma tahtnud, kuid ometi olid nii temast kui Tarlast saanud märtrid. Jah, justnimelt märtrid. Lassy ohkas sügavalt.

Ta mõtles Ida Kantsile, see oli vaja tagasi üles ehitada. Nüüd kui Harryst saab kuningas, kas siis peab ka tema koos oma vennaga põhja jääma või võib ta naasta Ida Kantsi? Võibolla on võimalik tal nende vahelt reisida, nüüd on see ju ohutu; ainult Leiki sild tuleb taas üles ehitada.

Sõda oli läbi ja see oli hea, kuid paratamatult kummitas teda küsimus: mis siis edasi? Ta oli sõja keskel üles kasvanud, võitlemine oli tema loomuses, kuid nüüd ei ründa ka demigrod enam Ida Kantsi. See on hea. Me ei pea enam võitlema. mõtles ta end julgustada üritades. „Nüüd ma lihtsalt elan oma elu," sõnas ta vaikselt. Juba selle välja ütlemise hetkel aga tabas teda teravalt teadmine, et sinnani oligi sõda olnud tema elu. Võibolla ma jätkan oma treeninguid Ordus ja saan ühel päeval mõne Kantsi valitsejaks. Kas printsessid saavad olla ka eraldi Kantsi valitsejad? Kes teab. Võibolla õpin ma elama õige printsessi elu ning äkki isegi abiellun? Tema peast välgatasid läbi vesihallid silmad punakate juustega mehe näos. Ta kiirustas tahtmatult veidi naeratades sellest mõttest edasi. Ta teadis, et mida iganes ta ka teha otsutab, üks on kindel: tema elu ei ole enam päris endine ning ta peab õppima uut moodi toime tulema.

Viimaks jõudis Lassy oma sihtkohta, ta astus alla pikast trepist hämara vahekäigu lävele. Seal juba ootas valvur, kes ta mööda pikka tõrvikute valguses virvendavat koridori juhatas.

„Me oleme päral, teie kõrgeausus," sõnas mees mõne aja pärast vaikselt ning osutas käega ühe kitsa kõrvalkoridori suunas. Lassy noogutas tõsiselt ning astus mööda seda edasi ruumika kambrini, mille lõikas pooleks tihedalt paigutatud tugevate raudvarraste rida. Teisel pool seda võret istus kägaras keset kongi põrandat keegi sasitud juustega ehmatavalt kõhnunud kogu.

„Või, et juba vastad „teie kõrgeaususele"? Kui hale..." pilkas naine pead tõstmata oma enda paljaid jalgu vahtides.

„Mulle toodi sõna, et sa tahtsid mind näha, Raven," sõnas Lassy vaevukuuldavalt ohates, „ning kroonimistseremoonia on juba homme."

„Korraldate tseremooniaid, see on vahva."

„Mida sa tahad?" nõudis Lassy, laskmata Ravenil kursilt kõrvale kalduda.

„Te käitute nii nagu oleks kogu oht möödas."

„Oht ongi möödas! Iga viimne kui demigro terves sinu armees on hävitatud ning sina oled siin luku taga, sa ei saa enam midagi teha."

Tundus nagu oleks naine nuuksuma hakanud, kuid kui ta viimaks oma pea käte vahelt tõstis, vaatas Lassyle vastu kahjurõõmsalt kõkutav räpane nägu.

„Sa arvad tõesti, et oht on möödas? Ava oma silmad, tirtsuke, need demigrod olid vaid algus! Mina võin ju siin lukutaga olla, kuid meist ida pool lasuvad vaheldumisi suuremad metsad ja tühermaad, kui sa eales näinud oled. Seal leidub veel kümneid demigrode pesasid ja koletisi, kes on isegi neist jubedamad! Sa tead, et ma räägin tõtt! Ühel päeval tulevad nad kõik siia ning alles siis on teil ees tõeline võitlus!" irvitas naine hullumeelselt.

„Mida?" sosistas Lassy kohkunult.

„Kopp-kopp, kas siin on Esteban? Jah, on küll! No siis on siin ju küllalt toitu kõigile! Kõik need inimesed!" Raveni hääl läks üha valjemaks.

„Sa oled peast segi!"

„Võibolla, kuid see ei päästa ei sind ega kedagi teist Estebanis..."

Lassy astus eemale ning peaaegu jooksis sealt minema, jättes end pikali visanud Raveni kongi põrandale hüsteeriliselt naerma ja karjuma. Ta põgenes lossi aeda, kus pidi rahunemiseks tükk aega ennast sügavalt sisse ja välja hingama sundima. Midagi oli Raveni olekus olnud nii õõvastavat, et Lassy tundis, et ei suuda seal ilma ka ise hulluks minemata enam hetkegi olla.