Tulemõõk

Taaskohtumine

Kara pilgule avanes tohutu tunnelite ja koobaste labürint – iga võõras oleks sinna ära eksinud ning igavesti lõksu jäänud, kuid mägielanikud tundsid neid piirkondi. Kara mäletas neid seinu, neid käänulisi teid; taas tulid silmeette mälestused lapsepõlve mängudest ja teismeea rumalustest neis samades tunnelites. See oli enne, kui sõda algas. Kui Must Oda ründas, olid Kara ja Cheni vanemad sunnitud Õhutaltsutaja ära peitma ning võõraste jaoks ei eksisteerinud enam Sanso-kaksikuid. Vaid mõne hetke pärast aga pidid nad siiski omavahel taas kohtuma.

Tunnelitesse olid üles seatud justkui väikesed laagrid, kus lähimad naabrid olid vaid mõne meetri kaugusel, ning, ennäe imet, eemal väikese telkhoone ees seisis juba eemalt ära tuntav kogu. Chen askeldas parasjagu telgi eesriidega, kuid pööras oma mehe häält kuuldes ümber. Tema juuksed olid lühemad ning tema figuur ehk mõne kilo võrra täidlasem, kuid tema naeratus oli endiselt samasugune nagu kõik need aastad tagasi. Dwei kõrval seisvat Karat nähes see aga hääbus, asendudes samuti liigagi tuttava jäise põrnitsusega.

„Sa ei kirjutanud, et sa tuled," sõnas naine viimaks kramplikult, justkui füüsiliselt sõnu suust välja sundides.

„Sa ei kirjutanud, et sa abiellusid," vastas Kara õe tooni peegeldades.

„Ma ei arvanud, et sind huvitab. Mida sa siin teed?"

„Ma oleks tahtnud teada. Kuid minu siiatuleku põhjust on parem arutada ema ja isaga. On nad siin lähedal?" päris Kara pilguga ringi käies.

„Kaito on ravila juures tööl ning Maylin on ilmselt temaga," sõnas Dwei oma naise kõrvale astudes, „ma pidingi just sinna poole minema, võite kaasa tulla."

Chen noogutas kiirelt ning keeras õele hetkegi viivitamata selja, Dwei juhatusel marssisid nad koos mööda tunnelit sügavamale. Kara järgnes neile paari sammu kaugusel ning peagi jõudsid nad suure kõrge laega alkoovini, mille küllaldases tõrvikuvalguses oli paista ligi kaks tosinat haigeid ja haavatuid, suur osa neist tundusid olevat sõdurid.

„Chen, kullake? Mida sina siin teed?" päris äkki keegi kõhn vanemapoolne mustade sirgete juustega naine. Ta tõusis püsti ühe maas õhukesel matil lamava patsiendi juurest ning takseeris tulijaid analüüsiva pilguga. Temaga enam-vähem sama vana mees astus tema kõrvale. Dwei astus Kara ja Cheni vanemate juurde ning ulatas ette väikese pauna, mida ta külast saati vestitaskus kandnud oli.

„Ma tõin majast, mida sa palusid. Kuid ma leidsin ka midagi muud." Tema ja Chen tõmbusid kõrvale ning Kara astus nende vahelt ette.

„Tere, ema, isa," sõnas neiu peaaegu et hinge kinni hoides. Mõlema vanema näolt paistis üllatus, kuid juba sekundi pärast mässis ema Kara oma sooja kallistusse.

„Millest see ootamatu külastus?" päris ka isa lähemale astudes, „me pole sind juba mitu aastat näinud... Aga vaata, kui ilusaks ja tugevaks sa sirgunud oled!" Mõlemad vanemad naeratasid teda vaadates ning ka Kara suunurgad venisid kergendunult üles poole.

„Ma kardan, et ma ei tule heade uudistega," sõnas ta seejärel taas tõsiseks muutudes, „Must Oda on üle võtnud peaaegu kõik Kantsid, vaid Põhja, Loode ja Mere Kants on meile jäänud. Ning mina tulin teile järgi: ma tahan teid endaga koos Põhja tuua."

„Põhja Kantsi? Täname väga, kuid meie keegi ei ole tähtsad Taltsutajad, keda kuningas isiklikult oma paleesse kutsuks, ning meile sobib siin ka väga hästi." prahvatas Chen järsku.

Kara pööritas silmi ning oleks juba midagi vastu ütlema hakanud, kuid vanemate murelike ilmeid nähes suunas ta oma pilgu hoopis neile, tundes rõõmu ammu lihvitud oskusest õe olemasolu ignoreerida.

„Ma usun, et Põhja Kants on teile kõige turvalisem. Sinna minek võib olla ohtlik, kuid ma olen seda teed ennegi läbinud ning ma tean, et ma suudan teid kaitsta. Te peate minuga kaasa tulema – kui Must Oda selle koha leiab, olete teie suuremas ohus kui keegi teine. Kui nad saavad teada, et te olete minu pere, võivad nad teid minu vastu kasutada!"