Tulemõõk

Võõras

Kell oli alles pool neli hommikul, kui Lassy ärkas ukse kriiksatuse peale. Kärmelt hüppas ta püsti ja oli hetkega ärkel, põlev rusikas löögivalmis. Aro muheles uhkelt, tüdruku refleksid olid võrratud – nagu isa, nõnda ka tütar.

„Rahu, see olen kõigest mina," sõnas mees leekide valguses tüünelt naeratades, „ma ei oleks sind muidu äratanud, kuid sulle on saabunud ootamatu külaline." Ta viipas lahtise ukse poole, kust ilmus valgussõõri õbluke tumedas mantlis kogu.

Aeglaselt lähemale astudes libistas võõras mantli kapuutsi peast ning Lassy üllatuseks vaatas talle sealt vastu sirgete mustade juustega raamitud ovaalne noore naise nägu. Võõral oli hele kuldse jumega nahk, kitsad mandlikujulised tumepruunid silmad ja roosad peened huuled. Lassy silmitses teda kahtlevalt, süvamägede rahvast käis neil viimasel ajal harva.

„Kes sa oled? Ja mida sa sellisel kellaajal siin teed?"

Ta saatis mõne kiire käeliigutusega väikesed tuleleegid seintele kinnitatud lampide suunas. Nüüd valgustatud toas astus võõras lähemal ja Lassy pani tähele, kuidas tema mantli serv seda tehes vaevu maad puudutades lendles.

Naine avas suu, tema hääl oli mahe ning pisut kähisev: „Minu nimi on Kara ja ma tulen kuningas Amos Valiente käsul Põhjast. Minuga tuli kaasa salk parimatest Mõõkadest Loode ja Põhja Kantsis, nemad jäävad siia, et kaitsta Ida Kantsi, kui sina minuga kaasa tuled."

Lassy heitis pilgu Aro suunas: „Järgmine kord täpsusta oma kirjas, et Amos ei saadaks oma eskorti keset ööd kohale." Ta vajus taas voodile istuli.

„Ma kahtlen, et minu kiri sinna kohalegi jõudnud on. Amos saatis nad iseseisvalt."

Veidi segaduses pilke kahe Mõõga vahel saates jälgis võõras naine neid mõne hetke, kuid pööritas siis silmi ning tõmbas mantlihõlma vahelt veidi räsitud kirjarulli. Lassy võttis ette sirutatud dokumendi kätte ning tegi seda uurides käega kerge liigutuse – küünla leek paisus hetkega suuremaks, valgustades peaaegu tervet tuba ning heites kollakat kuma paberile, mille kinnituskohalt vaatas vastu kuldne kuninga vapiga pitser. Tüdruk tõstis tumesiniste silmade pilgu ja vaatas Arole küsivalt otsa. Mees andis käeviipega talle märku saadetis avada. Neiu murdis pitseri ja rullis paberi lahti.

„See on kutse kuningas Amoselt tulla Põhja Kantsi. Ta tahab kõik kolm elus olevat Taltsutajat enda juurde koguda ning Estebani sõja lõpetada. Sõda kahe Ordu vahel on juba ligi kümme aastat kestnud, miks just nüüd?"

End Karaks nimetanud naine vastas tasandatud häälega: „Enam ei saa oodata. Amos ei tahtnud lapsi sellesse jamasse segada, kuid asjaolud on muutunud ning me oleme seda sõda kaotamas. Sa oled Taltsutajatest kõige noorem, kuid sinagi saad kevade lõpus kaheksateist, sellest peab piisama."

Lassy jäi natukeseks mõttesse, naise jutt tundus usutav. Viimaks vastas ta ohates: „Ma pidin selle reisi niikuinii ette võtma. Ma tulen. Aro, sa pead vist Nugadele uue treeneri leidma varem, kui arvasid."

Mees noogutas: „Ei ole probleem. Kuid on parem, kui inimesed ei tea, kuhu sa lähed. Kui Must Oda arvab, et sa ei liigu kuhugi ega tee midagi, annab see teile aega ja turvalisust juurde."

„Tal on õigus," noogutas Kara, „kuid kuidas loogiliselt põhjendada ühe inimese, eriti Tuletaltsutaja, äkilist kadumist?"

„Aro teatab, et on toimunud muutus plaanides. Et ma liitusin siiski lisaks Calebile missiooniga itta. Nad ei tule tagasi enne, kui alles mitme nädala pärast, see peaks meile piisavalt aega võitma."

„Hea plaan," muigas Aro, „usutav, arvestades kui järeleandmatult sa seda võimalust nuianud oled. Nad lahkuvad täna varahommikul, enne päikesetõusu."