Tulemõõk

Langenute puhkepaik (II osa)

Allesjäänud tee Ida Kantsini kulges üleüldises lakoonilisuses; paks rõske õhk lasus üle metsa ja mägede, luues enda sees ängistava olme. Raske oli hingata ning hobused muutusid järjest loiumaks, ka inimesed, kes nendel ratsutasid, ei olnud oluliselt paremas seisus. Taevasse kogunesid tumedad pilved, varjates valgust andvad kuu ja tähed. Seltskond liikus peaaegu täielikus pimeduses, kuid mida lähemale nad Ida Kantsile jõudsid, seda selgemaks muutusid puude vahelt tumesinise taeva taustal nõrgalt kumavad tornide ja müüride kontuurid. Nad möödusid Kantsi välismüürist vaid paarisaja meetri kauguselt, nägemata põhjust end nelja Taltsutajaga enam võimalike Musta Oda sõdurite eest varjata.

Taevas seda oleks meeleolu justkui tajunud ning seetõttu õrnalt nende peadele vihmapisaraid valanud. Siimon lõi kaaskonna kohale õheda veekilbi, mis küll hoidis nende päid ja kasukaid märgumast, kuid ei tõrjunud masendavat raskust sisimas. Tarla järel seljatati metsa piiri ning saabuti Põhjakotka oru mademele, Lassy jäi Aaro järel rivis kõige viimaseks. Mees heitis tema suunas mitmeid murelike pilke, kuid ei olnud kindel, kas peaks midagi ütlema.

Isegi distantsilt võis aru saada, kuivõrd rääma oli vajunud Kants peale viimast lahingut. Seda nähes tundis Lassy justkui oleks keegi tema südamest kinni haaranud ning sellesse oma küünised surunud. Isegi endale aru andmata juhtis ta oma hobuse ühtäkki ohjeid pidi eemale ülejäänud seltskonnast ning traavis tahtmatult üle kere värisedes Ida Kantsi välismüüri suunas.

Mõne meetri kaugusel ratsutav Harry hüüdis talle veel midagi järele, kuid tüdruk ei teinud seda kuulmagi.

Lassy ratsutas järjest kiiremini, kuni teda eraldas müürist vaid mõnikümmend meetrit. Ta libistas end looma seljast maha ning jäi vihmast märgunud rohuväljale löödult seisma. Kärgatav kõu peletas eemale tema ratsu. Tüdruk vaatas enda ees laiuvat Kantsi, mis oli kunagi olnud tema kodu, kuid mille endisest hiilgusest ja ilust olid alles jäänud vaid varemed: terve kindlus oli maha põletatud, selle kambritest ja saalidest polnud säilinud midagi peale tahmunud kivide ja süte. Lassy surus pisaraid tagasi hoides oma väriseva käe suule.

Ta ahmis paaniliselt õhku, tundes justkui nööriks iga hingetõmme silmusena tema kaela. Ta ei pidanud enam vastu: meeleheites põlvili langedes tõi ta kuuldavalt südant lõhestava karje ning lahvatas hetkeks selles meelteagoonias leekidesse. Soolased pisarajoad voolasid tema silmist, ühinedes järjest tugevneva taevakastega, mis leegid tema ümber kustutas ning rohu ja mulla tema sõrmede all läbi leotas.

Mõne igavikulisena tunduva minuti põlvitas tüdruk sajus; suutmata mõelda millegi ega kellegi peale, nägi ta enda ees vaid oma kodu varemeid ning vaimusilmas vaid kõigi lahingus langenud mõõgavendade surnukehi.

„See on kõik minu süü..." sosistas ta vaikses ängistuses sõõmude kaupa õhku kaanides. Enam ei pigistanud keegi tema südant, see oli juba sadadeks kildudeks kistud ning igat kildu rebiti noaga kiud-kiu haaval ribadeks. Ta oleks tahtnud oma sisemuse mõõgaga läbistada, lootes leida surmas leevendust sellele kramplikule valule.

Äkki tundis ta kellegi rasket kätt oma õlale toetumas, üles vaadates nägi ta oma venda. Harry langes sinna kõrvale põlvili maha ning sõnagi lausumata mässis ta oma käed nutust vappuva Lassy ümber.

„Kõik saab korda," sosistas noormees vaikselt.

„See on kõik minu süü!"

„See ei ole sinu süü! Must Oda tegi seda."

„Minu pärast tulid demigrod. Kõik need aastad tulid nad siia minu järele ning kui ma lahkusin, kirjutasin ma oma käega alla Ida Kantsi surmatunnistusele!"

„Lassy, jäta!"

„Kus Aaro on?" küsis tüdruk end ootamatult püsti ajades.

„Ma olen siin samas," kuulis ta enda seljataga mehe häält, ümber pöörates leidsid tema pisarais öösinised silmad oma isa venna omad.