Tulemõõk

Tuli, õhk ja vesi

Keset suurt helehallidest kividest saali seisis neljast laiast astmest koosnev ringtrepp. Selle keskel kõrgus raske ja külma välimusega troon, mille istmele oli heidetud paks karusnahk, ning mille robustsel seljatoel ei olnud muid kaunistusi kui vaid graveeritud kuninglik vapp. Troonilt tõusis püsti keegi saleda kehaehitusega noor mees ning astus aeglase sammuga, naeratus näol, sisenejate poole.

Tal olid tumedad värskelt pestud lokkis juuksed, lühikeseks pöetud habe ning pruunika jumega nahk. Tema silmad olid kaunist tooni sinised, kuid lähedalt vaadates võis näha nende all välja joonistuvaid tumedaid ringe, mis viitasid lugematutele magamata öödele. Mees kandis seljas beežikat rüüd ja tumedaid pükse – tema rõivastus oli muidu tagasihoidlik, kuid tumepunane mantel õlgadel, musta-punase kirjute detailidega vöö ja kuninga vappi kandev mõõgakäepide lisasid tema välimusele küllaldaselt elegantsi ja rafineeritust. See oli kuningas.

Lassy laskus koos ülejäänud saali astunutega aupaklikult ühele põlvele ning lasi pilgul maha langeda. Kuningas naeratas, astudes esmalt Kara ette ja tervitades teda kättpidi.

„Ma näen, et missioon läks korda. Minu kiidusõnad, Kara Lis. Siimon juba ootab lauas." Lassy nägi silmanurgast, kuidas püsti tõusnud Kara viisakalt noogutas. Kuid seejärel astus ta kuningast mööda ning suundus saali tagaosas asuva väikese ukse poole.

Ei, ära mine! karjus Lassy oma mõtetes, ära jäta mind üksi, ma ei oska ju midagi teha ega öelda! Tule tagasi! Kuid tema mõtteid Kara ei kuulnud ning hetke pärast langes uks väljast pool kinni. Kuningas astus Lassy juurde ning tüdruk nägi enda ees välja sirutatud kätt, kartlikult võttis ta sellest kinni ja lasi end püsti tõmmata.

„Meeldiv taas kohtuda, red Lassy Rey, ma näen, et Aaro on sulle kombeid õpetanud. Kuid sa oled siin minu külalise ja minu sõbrana; ma ei usu küll, et sa mäletad, kuid sa sündisid siin samas lossis. Mina olin siis juba teismeline, kuid ma veetsin suure osa oma ajast kas sinu või sinu venna seltsis, võimalus tutvuda noorte Taltsutajatega ja neid õpetada on suur au," ta naeratas lumivalgeid hambaid välgutades, kuid tema silmadest paistis allasurutud kurbus. „Kui Malon Bakuron mässu alustas, viis Ülem Aaro Victorian sinu ja su venna ära Kirde Kantsi ning teie isa on ainus põhjus, miks mina veel elus olen. Vaatamata praegusele olukorrale, on mul hea meel taas kohtuda peale rohkem kui kümmet aastat."

Lassy oli täiesti sõnatu, kas see tumedajuukseline nooruk, keda ta lapsepõlvest häguselt mäletas, oli tõesti kuningas Amos Valiente? Mees nägi Lassy hämmeldust ja naeratas taas.

„Sul on kindlast kõht tühi. Ka mina ei ole veel lõunatanud, niisiis ehk soovid sa minuga liituda, siis saame veel vestelda?" kuningas suunas Lassyt tolle sama tagumise ukse juurde, kust Kara oli läbi läinud.

Natuke väiksemas ruumis oli kaetud rikkalik laud; ka Kara oli sinna jõudnud ning tõusis koos teistega, kui Amos ruumi sisenes. Kuninga iste asus laua otsas, kuid ta ei läinud kohe sinna, vaid osutas kõigepealt enda tooli kõrval olevale kohale, pakkudes istet Lassyle, ning noogutas seejärel peaga märgiks, et daamid võivad istuda. Alles siis võttis ta ise istet koos ülejäänud kuue mehega laua ääres. Lassy jaoks tundus see väga kummaline, isegi tema teadis, et ei ole kombekas enne kuningat lauda istuda, kuid säärast viisakust ja galantsust nähes oli ta ka meeldivalt üllatunud.

„Ma ei ole end veel korralikult tutvustanud, minu nimi on Amos Valiente, kuid oma sõpradel palun ma end lihtsalt Amoseks nimetada," sõnas mees tüdrukule naeratades; kui ta rääkis, oli õhus tunda kerget piparmündi hõngu.

Kuigi kuningas ei nõudnud oma lähikonnas üliviisakust ega isegi teietamist, õppis Lassy peagi, et sellest hoolimata suhtusid kõik temasse äärmise aupaklikkuse ja sügava imetlusega.

„Ma usun, et Kara on sulle siinsest elust juba üht-teist rääkinud. Tänane päev olgu sulle puhkamiseks ja lossiga tutvumiseks, kuid juba homsest alustame me treeningutega. Ma tahan üle vaadata, mida sa oskad, ning tutvustada sulle mõningaid uusi võtteid ja ideid, mis mul tekkinud on. Olen sinu siia jõudmist juba päris pikalt oodanud."