Tulemõõk

Vaenlane lävel

Juba teist ööd järjest kolas Lassy sihitult mööda lossikoridore, kuid taaskord ei olnud ta ainus: aknast sõdurite elamu poole kiigates võis näha ka keskpäevast erksamat sagimist. Kes suudakski magada ööl enne kaks korda suurema armeega kohtumist... Peale Amosega katusel peetud vestlust oli ta suutnud uinuda ja magada isegi järgmise õhtuni, mil ta võpatades taas üles ärkas, mõistes järsult, kui vähe aega veel alles oli. Sellest hetkest peale oli ta üleval olnud. Treeningsaali seinad olid leegi kuumusest mustaks värvunud ning poksikotid ammugi puruks pekstud – ta oli kõike proovinud.

„Ma rääkisin Amosega," oli ta oma vennale tähendusrikka ilmega öelnud, „kas ma peaksin nüüd sinu poole pöörduma kui „Teie Majesteet"?"

„Palju õnne, õekene, sinust saab printsess," oli Harry naeratades sõnanud, „ja sina ei pea minu poole pöörduma kui „Teie Majesteet". Siimon on mulle viimasel ajal närvidele käinud, tema võibolla peab."

Mõlemad olid selle peale naernud. Lassy muigas ka vestlust meenutades kergelt, tal oli hea meel, et Harryst ja Siimonist olid saanud sõbrad.

Vaikselt jalutas tüdruk läbi troonisaali, ta astus kõrge akna juurde ning kuulas, kuidas paduvihm vastu klaasi peksis, see hääl oli rahustav. Järsku keeras ta ümber ning sammus välja saalist, läbis koridori ning jõudis väikese lossist välja viiva kõrvalukseni. Hetke veel seisis ta ukseavas, kus mõned üksikud vihmapiisad talle peale langesid, kuid astus siis välja alla voolava taevakaste kätte. Lassy jalad kandsid ta läbi lossi eesõue, kus esimesed suvised lehepungad maailma tervitasid, ning müürini, mis nukralt linna ja palee vahel kõrgus.

Pikk sillutatud teerada viis otse linnaväravani, mida valvas kummalgi pool sõdur. Tüdrukul hakkas kahju ametipostil seisvaist meestest, kes end vihmas ilmselgelt ebamugavalt tundsid. Soldatid lasid ta väravast läbi ning neiu astus rahutult suikuvasse linna. Tükk aega jalutas ta majade vahel, kuni jõudis viimaks Põhja Kantsi kuulsa müürini. Ida Kantsi välismüür on pikk, Lõuna Kantsi oma kõrge ja Põhja Kantsi oma läbimatu; ometi langes Ida Kants ning Lõuna Kantsi ei pidanud salka vange. Hakka või arvama, et inimesed lihtsalt üritavad leida midagi ilusat, mida öelda iga müüri kohta terves riigis... 

Mööda ligumärgi treppe ja müüri sisse ehitatud kitsaid koridore leidis ta viimaks tee päris tippu. Eelneval päeval oli Aaro teda juhendanud, et see pidavat olema koht, kus seistes on tema ülesandeks lasta õhku Musta Oda kiviheitjaid ja redeleid, millega võidakse üritada müüri rünnata. Ja kui all olukord liiga hulluks läheb, on minu ülesanne võtta mõõgad ning inimesi vaheldumisi lõikuda ja söestada... Aeg-ajalt sähvatava välgu valguses adus ta ähmaselt eemal lasuva metsa piiri; juba järgmise päeva õhtul pidi kogu see tohutu väli saama kaetud Musta Oda sõduritega. Lassy jäi seisma müürile konstrueeritud varju alla, kus vähemalt vihm temani ei ulatunud, mõne sekundiga oli Tuletaltsutaja taas kuiv ning silmitses lihtsalt ööd.

„Ka mina ei suuda mitte kunagi enne lahingut magada," kuulis ta äkki oma seljatagant naise häält.

„Kapten Marcel? Mida teie siin teete?"

„Mulle saadeti sõna, et sa oled siin. Ja ma arvan, et sa võid mind juba Tarlaks hüüda," täies sõjavarustuses kapten astus tema kõrvale ning vaatas samuti tulevast lahinguvälja. „Varsti läheb lahti."

„Varsti läheb lahti," kordas Lassy sügavalt hingates.

„Ma olen olnud kahes lahingus Kantside üle: Lääne ja Mere Kants, üks kaotus, üks võit."

„See on siis kolmas ja otsustav. Saad vähemalt viimaks teada, kas sa oled hea Kantside üle sõdimises."

Tarla pööras kergelt oma pead ning kergitas kulmu Lassy suunas.