Tulemõõk

Kui loomulik ja üleloomulik kohtuvad

Taltsutajate juures olid asjad väga halvad. Raven oli lubanud, et nad surevad varem või hiljem, nüüd aga tundus, et see jõuab kätte varem. Palju varem. Kõige pealt Lassy, siis Harry, siis Kara ja viimaks Siimon langesid teravate valusööstudega võideldes põrandale kägarasse.

„See ongi kõik?" hingeldas Siimon kahe hoo vahel, „ma ei usu, et meil enam kaua aega on."

Neetud! mõtles Lassy ahastusega, selline ei saa ju lõpp olla!

„Ma tunnen nagu see põletaks mu veresooni seest poolt!" sõnas Harry hambaid risti surudes.

„Põletab... Tardium on üks paremini põlevamaid materjale, mida ma eales näinud olen..." meenutas Lassy silmi pärani ajades. Ta polnud kindel, kas see oli seotud Taltsutaja instinktide, Adam Veekaru või otseselt Esimese Taltsutajaga, kuid Harry öeldu andis talle idee ning järsku ta teadis, mida ta tegema peab. Tardium oli temas olnud küll juba pikka aega, kuid see oli miski, mida ta ei olnud veel kunagi proovinud.

Vaevaliselt ajas tüdruk end istuli ning võttis, nii hästi kui sai, sisse sama asendi, mida Adam talle mitu päeva tagasi raamatukogus õpetanud oli. Ta tundis enda üle tulevat tohutut rahu. Sama moodi, nagu kunagi Chava linnas tulekahju kustutades või Africuse lahingus end katapuldiga üle vee lennutades, teadis ta ka nüüd, et vaatamata idee hullumeelsusele, on see miski, mida ta tegema peab ning mis ka õnnestub.

„Esimese Taltsutaja ja Elgio vägi on võimsam igast mürgist ja igast relvast, mille inimesed suudavad välja mõelda," sõnas ta vaikselt. Ta teadis, et inimlikud lahendused neid enam päästa ei saa, seega oli tarvis midagi võimsamat.

„Lassy, mida sa teed?" päris Kara kartlikult.

Tüdruk aga ei vastanud, sest ta vajus järsult karjatades ja üle kere värisedes külili põrandale.

„Lassy!" hüüdis Harry tema poole roomates.

„Teda tulistas Raven esimesena," sosistas Siimon õudusega.

„Ei, see ei ole see!" ütles Harry oma õe käsivarrest kinni krabades ning sellest siis karjatades lahti lastes. „Ta on tulikuum!" Mõne hetke vähkres tüdruk kramplikult maas ning jäi siis lõdvalt põrandale lamama.

„Te ei arva ometi, et ta..." pomises Kara päranisilmi.

„Arvavad küll," vastas Lassy silmi järsult lahti lüües, „kuid neil ei ole õigus." Ta tõstis oma käe üles ning sinna ilmus väike tuleleek.

„Sa põletasid Tardiumi oma veres..." oli Harry vapustatud.

„Tundub, et Tardium mõjub kohe vaid väliselt, sisemiselt kulub sellel palju rohkem aega."

„Kas sa saad seda ka meiega teha?" päris Kara lootusrikkalt.

„Kardan, et mitte," vangutas Lassy istuli tõustes pead, tema endine jõud oli naasmas. „Mina olen tulekindel, kuid teie põleksite koos Tardiumiga ka ise ära." Mõne hetke lasus toas rusutud vaikus.

„Aga siis põgene," sõnas Harry järsult, „sa ei saa meie jaoks enam midagi teha! Põgene siit kaugele!"

„Africuse saarele!" pakkus Siimon abivalmilt, „mine minu vanemate juurde, seal saad end mõnda aega varjata. Seejärel võta laev ja purjeta koos minu perega siit nii kaugele kui võimalik!"

„Ei mingil juhul," oli Lassy kindel, „ma ei jäta teid lihtsalt surema! Ma ei jäta Estebani demigrode küüsi!"

„Sa pead! Palun, tee seda minu pärast! Tee nagu Siimon ütles ja ära meie pärast muretse!" Sel hetkel ründas Harryt järjekordne valuhoog, mis ta hambaid risti surudes karjumist tagasi hoidma pani.