Tulemõõk

Kuninglik veri

Pulmadest oli möödas juba mitu päeva ning piilurid tõid pidevalt teateid Bakuroni järjest lähenevast armeest. Lassy ei olnud ise linnas käinud, kuid Harry veetis seal nüüd peaaegu kogu oma aja, kasutades Maataltsutamist kindluse tugevdamiseks. Ka Karat oli vähe näha, kuna ta kavatses selle viimase nädala, mis neil veel oli, veeta oma pere ja Calebiga, kuigi viimane panustas palju ka lahingu ettevalmistusteks. Siimon jooksis pidevalt Adami treeningute ja linna vahelt, kus Harry aeg-ajalt tema abi vajas. Oliveril olevat pulmas väga lõbus olnud ning ta oleks hea meelega Davi sõprade ja Azilega seltsinud, kuid kõik Orduliikmed, kelle hulka ka Oliveri suuresti arvati, olid lahingu eel väga hõivatud.

Ka Lassy oleks pidanud Mõõgana treenima, kuid Amos oli otsustanud, et tüdrukut ei saadeta lahinguväljale muidu kui viimases hädas. Ülejäänud aja lahingust pidi Tuletaltsutaja aitama peaväravat valvata, kuna Harry blokeeris mõlemad kõrvalväravad täielikult ära, takistades Musta Oda ründamast müüri mitmest kohast. Seega möödus Lassy aeg kas üksi treenides või raamatukogu riiulite vahel ringi kolades: sellest ajast peale, kui ta Samlerilt Esimesest Taltsutajast kuulis, ei saanud ta seda lugu peast ning üritas raamatukogust leida nii palju infot kui võimalik. Adam pani seda tähele ning otsustas õpetada talle midagi, mida Sahera Moner olevat väidetavalt proovinud, üritamaks Elgioga kontakti saada.

„Ma arvasin, et enne mind ei olnud kolmesaja aasta jooksul mitte ükski Taltsutaja saavutanud kontakti Elgioga," sõnas juures olnud Siimon segaduses ilmega.

„Parandus: täiskontakti ei ole saavutatud, ei Veekaru ega Tulelõvi ega ühtegi muud vahvat elukat. Ja seda selle pärast, et kolmesaja aasta jooksul ei olnud seda vaja läinud, kuna kõik toimis hästi. Siis sünnite teie, tolad, ja järsku on sõda!" vastas Adam turtsakalt, „Elgiot läks sinul vaja ainult selle pärast, et muud valikut polnud."

Adami juhatused olid loomu poolest päris lihtsad: Lassy pidi lihtsalt maha istuma, tekitama välgunoole oma sõrmede vahele ja mõtisklema Esimsest Taltsutajast. Alguses ei tajunud tüdruk midagi erinevat, kuid see oli vaid aja küsimus. Mida edasi, seda enam tundis ta nii tehes tohutut meelerahu enda üle tulemas. Lõpuks võis ta sedasi kasvõi tundide kaupa istuda, panemata isegi tähele aja möödumist, kogedes, kuidas leek justkui mööda tema veresooni voolab, täites teda pea laest jala tallani.

„Nii see ongi," noogutas Adam rahulolevalt, kui Lassy talle sellest rääkis, „see muudab sind tugevamaks!"

Taaskord istus Lassy, välgunool sõrmede vahel, üksi raamatukogus, kui eemalt kostev avaneva ukse hääl ta võpatama pani. Mõne sekundi pärast ilmus riiulite tagant välja Siimon.

„Sa ehmatasid mind," sõnas tüdruk püsti tõustes.

„Oi, mul on kahju, et ma seda ei näinud," muigas noormees tema juurde astudes.

„Sul on võrratu huumorimeel," vastas neiu sõbraliku sarkasmiga silmi pööritades.

„Mäletad, kui me esimest korda selle koha leidsime?" meenutas Siimon Lassy taga olevat maalitud seina vaadates.

„Tundub, nagu oleks see olnud aastaid tagasi," ka Lassy pööras end ümber ning heitis pilgu tollele sugupuule, mis kattis peaaegu tervet seina, „uskumatu, et vaid mõni kuu tagasi olin ma alles Ida Kantsis ning isegi ei mõelnud selle peale, et kuskil on selle kuningriigi kuningas, teised Kantsid, teised Taltsutajad."

„Ja nüüd oleme me kõik siin. Lihtsalt ootame, kuni Bakuron oma armeega meile ukse taha jõuab," ohkas Siimon, „kuid kõik ei ole veel päris läbi: alles täna jõudis Mere Kantsist veel üks armee salk meile appi."

„See on tõsi. Kuid meie sõdurid peavad kaitsma kahte Kantsi, sest kui maakuulajate informatsioon on õige, siis on osa Bakuroni armeest teel Loode Kantsi suunas."