Tulemõõk

Torrase lahing

Lassy ees seisev kuju oli talle tuttav. Kui sageli oli ta igatsenud taas oma venna ees seista, talle otsa vaadata, tema juures olla? Kuid see kuju seal ei olnud Harry. Need klaasistunud silmad, mis nägid Lassyt aga ei tundnud teda ära, need ei kuulunud ühegi inimese pähe ning Lassy taganes tahtmatult talle läheneva Harry-kujulise kiskja ees.

„Mis haige trikk see on?"

„Sa oleksid pidanud põgenema, kui sul see veel võimalik oli!" hõikas Raven vastu. 

„Sa valetad! See ei olnud tema! Sa ei saa sundida mind mu oma vennaga võitlema!"

Lassy soovis, et tema hääl poleks seda hüüdes nii värisenud.

„Mina ei pea sind millekski sundima, sa teed seda ise, kui elada tahad."

Lassy söandas viimaks pöörata pilgu Harrylt ning vaatas Ravenile otsa, kuid just siis, kui ta avas suu vastamiseks, vihises tohutu kivikamakas järsult üle tema pea. Lassy tõmbus instintiivselt kükki ning vaatas kohkunult ründaja poole – ka Harryl olid võimed alles jäetud. Alles siis pani Lassy päriselt tähele muutusi teda ümbritseval areenil. Kus muidu oli olnud vaid liiv ja mõned kõrgendikud, oli nüüd täidetud kividega rusika-suurustest munakividest täiskasvanud mehe vööni ulatuvate rahnudeni.

„Sa valetad! Tema ei tapnud Aarot!" hüüdis Lassy. Kuid seistes vastamisi Harry loomaliku metsistunud ilmega, ei olnud ta selles enam nii kindel. Seekord ei olnud tal lootustki varjata värisemist ja üha paisuvat klompi oma kurgus. Neetud küll, praegu pole selleks aega! Võta end kokku, keskendu!  Kuhu oli kadunud kogu tema eelnev julgus ja sihikindlus?

Harry möödus aeglaste kaalutlevate sammudega lähimast rahnust ning Lassy taganes kiirelt väikese liiva alt paljastuva kõrgendiku suunas. Vali raksatus seljatagant haaras tema tähelepanu ning üle õla vaadates oli tal vaid sekund reageerida tema suunas kihutavale kamakale. Vaistlikult tõstis ta jala kaares selja taha ning heitis selle koos leegitseva tulepahvakuga läheneva kivi pihta. Löök paiskas küll kivi hooga vastu kõrgendiku serva, murdes selle kildudeks ja lennutades laiali liiva, kuid kui Lassy jala taas maha asetas, käis sellest läbi terav valujutt. Võpatusega toetus tüdruk tagasi oma endiselt tervele tugijalale ning, hoides kivi pihta löögi andnud jalga kohmakalt küljel, pööras ta end taas näoga Harry suunas.

Liiga hilja. Järgmine kivi otse Harry kõrvalt juba lendas ning seekord tabas see Lassyt kõhtu. Valust krampi tõmbudes paiskus tüdruk siruli liivale, kus rahnu hoog teda veel mitu meetrit tagasi lohistas. Hinga. Hetkeks täitis tüdruku vaatevälja vaid pilvine õhtutaevas ning igal pool tema ümber paiskuv hele liiv. Hinga rahulikult sisse ja välja. Kuid vaid mõttest oli vähe kasu. Õhku ahmides lamas ta maas, proovides kõigest väest tunda midagi peale rebimise oma keskkohas. Valuröögatus oleks ehk isegi aidanud toime tulla, olnuks tal selleks vaid jõudu. 

Tüdruk keeras end vaevaliselt külili, hoides silma nurgast pilku oma endisele positsioonile paigale jäänud Harryl. Kui ma saan talle lähedale, kui mul õnnestub ta maha väänata, ehk saan ma teda seal piisavalt kaua kinni hoida? Valu, mis justkui kogu tema ihu täitis, ei andnud talle palju usku maadlusega võitmisesse.  Tulepahvak tema peopesast paiskas eemale veel ühe väiksema kivi ning end leegitsevatel rusikatel käpuli ajades vaatas ta Harryle nüüd päriselt otsa. Jah, ka Lassyl oli teine relv, midagi võimsamat rusikatest ja terasest... Hetkeks täitis kõrbeva liha lõhn tema sõõrmed ja valu rööke kaja tema kõrvad ning tüdruku peopessa manatud leek kustus hetkega. Ei... Mitte tema vastu...

Hambaid risti surudes ajas Lassy end taas jalule. Ta tõstis käed näo juurde kaitseks ning, proovides oma vigastatud jalga võimalikult säästa, hakkas ta aeglaselt Harryle lähenema. Seekord püsis ta seljaga võimalikult lähedal juba paigalolevatele suurtele rahnudele, lootuses end nii vähemalt tagant tulevate hoopide eest kaitsta. Harry heitis enda kõrvalt tema suunas veel mitu kivi, kuid Lassy oli valmis. Ta põikles kohmakalt eemale kahe eest ning paiskas tulepahvakuga eemale kolm järgmist, mille teelt ära hüpata ei jõudnud.