Tulemõõk

Kaotatud tütar

„Ma mäletan veel oma isa nägu, ähmaselt küll, kuid siiski," alustas Lassy vaiksel häälel, istudes Aaro kõrvale lõkke äärde, „aga te ei näe üldse sarnased välja. Kas vennad ei peaks mitte vähemalt mõningal määral sarnase välimusega olema?" muigas ta.

„Peaksid küll," vastas Aaro suu nurgas väreleva naeratusevinega, „kuid Christopher ja mina oleme poolvennad: meil on küll sama isa, kuid erinevad emad. Ning kummalisel kombel näeme me mõlemad pigem oma emade moodi välja. Mina olen roheliste silmadega heledanahaline blond, nagu minu ema Victoria Noel, kuid Christopheri ema oli Elias Valiente; tõmmu jume, tumepruunid juuksed ja need sinised silmad on selle suguvõsa tunnus. Sina ja Harry olete mõlemad nagu oma isa suust kukkunud."

Lassy ei mäletanud enam, kui kaua nad enne peatumist ratsutanud oli. Kõik, mis ta teadis, oli, et kuidagi olid nad jõudnud mägedeni, kus neil õnnestus viimaks Harry Taltsutamise abiga peituda turvaliselt ühte väiksemasse koopasse. Teised olid ilmselt juba ammu uinunud, vaid Lassy ja Aaro istusid veel ärkvel, sest kuigi Harry oli koopa suu sulgenud, nõustusid kõik, et on kindlam, kui keegi vahti peab.

Suits lõkkest nende ees tõusis kõrgele lae alla ning väljus erinevates kohtades Harry loodud maapinnale ulatuvaist aukudest, mille kaudu jõudis nendeni ka värske õhk. Taeva poole tõusvad suitsunired, mis muidu oleks võinud teavitada jälitajaid nende asukohast, ei tekitanud neile muret, kuna tossu maapealsed väljumisavad oli tükk maad eemal nende tegelikust pelgupaigast ning igast august väljuv juga oli nii peen, et jäi kergesti märkamatuks ka teravamale silmale.

„Kuid ka Raven Bakuronil peaks olema Valiente verd ning temal pole ühtegi neist tunnustest," oli Lassy pisut segaduses.

„Valiente vere osa Bakuronites väga minimaalne," kostis Aaro veidi mõtlikult, „pealegi on iga inimene erinev, küllap on tema siis pigem oma ema, mitte isa moodi."

„Küllap," nõustus Lassy hajameelselt. Siis aga jätkas ta teemat vahetades: „Miks „Aaro Victorian"? Miks sa omale just selle nime valisid?"

„Aaro on hüüdnimi, mille sinu isa mulle lapsepõlves andis ning Victorian tuleb minu ema nimest," vastas mees nostalgiliselt.

Lassy muigas: „Hea nimi. Kuid kas sa ei kartnud, et Bakuron pildi kokku paneb? Ta ju midagi siiski teab kuningriigi kõrgematel kohtadel olevatest inimestest."

„Ma ei usu, et ta sellele eriti mõtles. Lisaks nägi Amos palju vaeva, et mulle usutav taustalugu luua, mind määrati isegi Ida Kantsi, kuna sealsed inimesed ei tundnud mind Arathorn Reyna, nii oli turvalisem. Kui Bakuron oleks teada saanud, kes ma tegelikult olen, oleks ta koheselt ära arvanud ka sinu asukoha ning kogu Musta Oda armeega järgmine päev peale lennanud," selgitas Aaro, „kuid ma eeldan, et tegelikus elus ootas ta meelega võimalikult kaua, kuna ta ei tahtnud demigrode tõrjumise kohustust oma õlgadele. Ta on küll julm ja õel inimene, kuid ta ei ole loll, ta mõistab demigrode ohtu."

„Ilmselt," noogutas tüdruk hapult muiates, „kuid ega see vist praegu enam ei tähenda, ta tahab meid kõiki niikuinii surnutena."

„Kui päris aus olla, on ta seda juba üsna pikka aega tahtnud, ma ei usu, et viimane seiklus seda oluliselt muutis. Kuid ma ei jõudnud sulle varem öelda: geniaalne žest selle mõõgaga!" kiitis Aaro uhkelt, „Punase Mõõga Ordu võidu sümbol otse tema nina all tema enda õues, kõva kõrvakiil oleks heldem olnud!" naeris ta.

„Ma tänan," muigas Lassy, „kuid ärme seda parem uuesti tee, see põgenemine oli veidi liiga napikas!"

„Ma usun, et selle eest võime me kõige rohkem tänada Ravenit," nentis Aaro ohates, „see tüdruk on hirmuäratav: nii harukordselt terava mõistusega, kuid peast täiesti soe. Selline kombinatsioon on isegi ohtlikum, kui tema isa armee."