Tulemõõk

Süütematerjal

Kakskümmend inimest ratsutasid pisut laialivalguvas rivis rahuliku tempoga mööda mäe külge kulgevat kitsast teerada. Algselt pidi selles põhjapoole liikuvas seltskonnas olema vaid viis inimest – Kara ja tema pere – kuid olles Õhutaltsutajaga veidi vestelnud, nõudis Caleb, et ta võiks neid saata osaga oma alluvatest Mõõkadest. Kokku oli mägedes ligi nelikümmend Punase Mõõga liiget, kes olid peale Ida Kantsi vallutamist Musta Oda käest põgenenud ja mägedes varju otsinud, Caleb üks neist. Nüüd aga oli ta koos Sansode pere ja neljateistkümne rüütliga teel põhja, samal ajal kui ülejäänud Orduliikmed olid jäänud paigale, et häda korral kaitsta tunnelitesse pakku läinud mägielanike.

„Mis praegune seis on?" päris Caleb oma hobust Kara kõrvale juhtides, „sina ilmselt tunned neid mägesid paremini kui mina."

„Päike on pilve taga, nii et hetkel on raske täpset aega määrata, kuid päikeseloojanguks peaks me järgmise suurema laaneni jõudma ning seal saab loodetavasti ööseks puude varjus laagrisse jääda," vastas Kara mõtlikult taevast silmitsedes. Nemad Calebiga ratsutasid kõige ees, kogu ülejäänud rivi järgnes neile.

„Väga hea. Ka seal pool Ida Kantsi on ilmselt ohutum võtta mõni rada läbi mäestiku, Zila tee on väga ohtlik, eriti nii suure seltskonnaga. Meil on küll viisteist Orduliiget ja Taltsutaja, kuid ma kahtlen, et me siiski Mustale Odale piisavalt vastupanu suudame osutada," arutles Caleb poolenisti iseendaga.

„Küll me midagi välja mõtleme. Ma olen seda vahemaad viimase kahe kuu jooksul juba kolm korda läbinud ning olen siiani elus. Muidugi nüüd on minu vanemad, õde ja õemees ka meiega, lahingus on nad üsna kasutud," nentis Kara.

„Mõlemad sinu vanemad on arstid, kasutud ei ole nad kohe kindlasti. Ja nii palju kui ma tean, on ka sinu õemees üks sinu isa õpipoistest. Selline ravijate hulk tuleb vähemalt pärast lahingut kasuks," sõnas mees tõsiselt. Kara pidi tõdema, et tema jutus oli tõetera sees.

„Vahetult enne Ida Kantsi lahingut jõudsid sa idast missioonilt tagasi, eks?" päris naine siis teemat vahetades, Caleb noogutas, „kuidas seal läks? Leidsite, mida otsisite?" Mõne hetke ei vastanud Caleb midagi, ainult hingas raskelt välja, vältides silmsidet, üritades leida mingit moodust nähtut sõnadesse panna.

„Me leidsime midagi," vastas ta viimaks, „aga ma ei ütleks, et me seda just otsinud oleksime. Kui demigrod Ida Kantsi ründavad on neid tavaliselt paarsada ning me saame nendega hakkama ja nende pesad, mis varasematel ekspeditsioonidel leitud on, on piisavat suured tuhande kuni kahe tuhande demigro jaoks, kuid meie leitu ei ole sellega isegi võrreldav. Me nägime seda eemalt ning arvasime alguses, et see on mõni väiksem mägi... Õnneks on kevad käes ning meil on terve suvi ja sügis, et sellega midagi ette võtta, kuid peale seda..." ta ohkas.

„Ma ei ole kunagi ühtki demigrot päris elus näinud, kuid Amos näitas mulle ammu ühte joonistust. See oli õudne," sõnas Kara õlgu võdistades, „uskumatu, et te nendega pidevalt tegelema peate. Kas on tõsi, et neid saab ainult punase terasega peatada?"

Caleb noogutas: „Tuli ja punane teras. Ning nad ei sure ise, meieteada võib üks demigro elada aastasadu ja kui demigro ründab, tuleb ta hävitada, sest lihtsalt ära ajades on ta mõne aja pärast tagasi seitsme omasugusega. Õnneks ei meeldi neile mägedes liikuda, mistõttu ei ole nad veel täielikult Estebani jõudnud, kuid kui nad Põhjakotka orust läbi pääseksid, oleksid nad võimelised hävitama kõik elava tervel maal. Kuid siiani oleme me veel vastu pidanud ning kui Lassy kasvab ja õpib oma Tuletaltsutamise väge korralikult kasutama, on meil ehk isegi lootust nad ühel päeval lõplikult tagasi lüüa."

„Mida sa selle all mõtled? Et koos Lassy Tuletaltsutamisega võib olla lootust demigrodele vastu panna, kui nad kõik Estebani pääsevad, kuid kui Lassyga midagi juhtuma peaks, võtavad demigrod kogu maa üle ja hävitavad kõik elava?" päris Kara kergelt pilkava alatooniga.