Tulemõõk

Lõksulangemine Leikis (II osa)

Tumedasse rüüse riietunud kogu hiilis mööda Leiki tänavaid jalutavate inimeste vahelt läbi ning suundus otseteed suure väljaku ääres kõrguva kellatorni suunas. Esmakordselt küla läbides ning valvurite eest põgenedes olid Lassy ja Kara just selle torni otsa roninud, nüüd oli aeg sinna tagasi minna. Suurem osa seltskonnast levitas sõnumit peatselt saabuvast armeest suusõnaliselt, kuid Lassy ülesanne oli helistada tohutut kella, mis rahva ja samuti ka sõdurid silla otsa juures lasuvale väljakule meelitab.

Kuigi oli vaid tund või paar peale keskpäeva, olid tänavad siiski täidetud patrullivate sõduritega, keda Lassy iga hinna eest vältida üritas. Just hakkasidki neli relvastatud soldatit pöörama tänavale, mida mööda tüdruk kõndis; Taltsutaja oleks neist suure tõenäosusega vaevata jagu saanud, kuid risk, et ta kähmluse tõttu liiga vara avastatakse, oli ülemäära suur. Teadmata, mida muud teha, hüppas ta sisse esimese ettejuhtuva maja avatud aknast, enne kui Oda sõdurid ta avastanud oleks. Mõnekümne sekundi pärast möödusidki mehed aknasilmast, mille all tüdruk hinge kinni hoides kükitas.

Kui sõdurite marsirütm oli kuuldekaugusest kadunud, hingas Lassy viimaks kergendatult ning vaatas ringi tühjas ruumis, kuhu ta sisse oli tunginud. Kaua ei jõudnud ta ümbrust imetleda, kuna järgmisel momendil avanes ruumi uks ning sisse astus keegi tolmusesse kleiti riietatud vana naine. Ehmunult vaatas kohalik Lassyt, kes akna ees püsti tõustes oma nimetissõrme paluva ilmega suule surus.

„Varsti te mõistate," sosistas ta enne tagasi tänavale hüppamist.

Peagi jõudis tüdruk külaväljakule, kus saalis massina ringi nii külainimesi kui ka sõdureid. Teisel pool seda tohutut platsi märkas ta Aarot, nende pilgud kohtusid ning mees andis kerge peanoogutusega märku jätkata. Veidi hüpleva sammuga kiirustas Lassy kellatorni suunas, juba eemalt nägi ta jämedat köit kõlkumas tohutu telliskaare all vaid vähem kui meetri kõrgusel kividega kaetud platsi pinnast. Teda takistasid vaid kaks sõdurit, kes valvsas olekus kummalgi pool kaare ava seisid.

Enne, kui Taltsutaja midagi välja mõelda jõudis, nägi ta endale veidi liiga lühikese Musta Oda univormi hankinud Samlerit soldatite suunas astumas. Mees ütles neile kiirelt midagi ning mõni sekund hiljem kiirustasid mõlemad tema järel asjalike nägudega mõnd väljamõeldud käsku täitma.

Lassy muigas rahulolevalt ning paari pika sammuga oli ta juba kellakaare juures. Tahtmata enam hetkegi kaotada, võttis ta sammu hoogu ning hüppas kogu keharaskusega köie külge. Vali kellalöök kõlas, nagu oleks keegi vasaraga vastu tühja metalltünni virutanud, ning kaikus üle terve küla. Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.

Kell jäi veel aeglaselt edasi-tagasi kõlkuma ning selle kõla kajas mitmelt poolt tagasi, kuid nööri enam ei tõmmatud. Noatera ähvardusel vedasid sõdurid tumedapäise Taltsutaja kellatorni kaare alt ära ning läbi koguneva rahvamassi silla mademele. Seal ootas keegi vanem karmi välimusega meesterahvas, kelle rüüd kaunistas Musta Oda embleemi kohale tikitud kollakas kroon. See oli Leiki sõdurite ülem.

„Kes meil siis siin on?" nõudis pikka kasvu Ülem Oda kõrgi muigega Lassyt ülevalt-alla takseerides.

„Korrarikkuja, kes ilma loata kella lõi," raporteeris üks tüdrukut kinni hoidvatest sõduritest, „ta ei ole kohalik."

„Ilmselgelt ei ole ta kohalik," kähvatas Ülem Oda. Ta libistas oma kinnastatud sõrmed Taltsutaja lõua alla ning sundis tema trotsliku pilgu endale, mõne hetke silmitses ta neidu hindavalt. Siis lasi mees temast lahti ning kummardus hoopis kõrva juurde, kuhu ta võikalt irvitades sosistas: „Karistus minu seatud korra rikkumise eest on hukkamine. Kuid sa paistad olevat kena neiu, sinusuguseid siin juba ei leidu, sa oled põhja poolt, kas pole? Ma usun, et seda hukkamist on võimalik veidi edasi lükata."

Lassy otsis silmadega enda läheduses tuttavaid nägusid, kuid väljakule kogunenud rahvamass oli ta ära lõiganud nii Aarost kui ka Samlerist ning teised võisid olla teab kus. Ülem Oda tõusis taas püsti ning jätkas valjendatud häälel enda ümber kogunenud sõduritega rääkides: „Pekske see rahvakari laiali, pole neid siia vaja. Meie korrarikkuja aga hukatagu päikeseloojangul, selle ajani viige ta minu magamiskambrisse."