Tulemõõk

Esimene voor

„On sul ideid, mida teha?" päris Lassy Aarolt, samal ajal närviliselt tõusvat võret piieldes.

„Hoia minu seljataha varju," käskis mees rangelt, „las mina tegelen selle elukaga."

Raudvõre oli tõusnud ning Lassy nägi liikumist varjudes. Päikesepaistes seistes ei eristanud ta hämaras tammuvat kogu, kuid siiski adus ähmaselt selle suurust. Miski seal tunnelis tõi kuuldavale tigeda käriseva huike, meenutades oma kõla poolest vägeva mägironga madalat hüüdu.

Kaua ei pidanud nad eluka piirjooni aimama, kuna too roomas pimedast päikesevalguses sätendavale liivale. Kaheksa jala, astlaga varustatud saba ja kahe näpitsaliku sõraga meenutas läikiva pruuni koorikuga kaetud loom välimuselt hiiglaslikku skorpioni. Lassy oli näinud joonistusi väiksematest skorpionidest, kes elutsevat sügaval Shawanno metsas, mis väga kaugel lõunas pidavat suisa džungliks üle minema, kuigi tema polnud ealeski nii kaugel käinud. See aga ei olnud mingi väike skorpion, kellest saaks lihtsalt üle astuda, see elukas oli vähemalt meetri kõrguse turjaga ning astlaga, mis sellest veelgi kõrgemale taeva poole küünitus.

Elukas tõi kuuldavale järjekordse vägeva kärina ning sirutas terava astlaga saba otsa Lassy ja teda enda seljataha peita üritava Aaro poole. Mõlemad vaatasid ärevalt ringi, üritades leida midagi, mida enda kaitseks eluka vastu kasutada.

Koos alakraniga olid tunnelist väljunud ka kaks pikkade odadega talitajat, kes relvadega looma torkides teda keti külge aheldatud vastaste poole ajasid. Torgetest vihale aetuna sprintis elukas järsult Lassy ja Aaro suunas. Tüdruk tormas Aarost eemale teise suunda nii palju, kui kett lubas.

„Ta ei saa kahes kohas korraga rünnata!" teatas neiu julgelt.

Koletis sööstis Lassy suunas, kuna tema paistis olevat kergem saak, ning talitajad suskisid odadega tagant. Tüdruk üritas kõrvale põigelda, kuid kett piiras tõsiselt tema võimalusi. Elukas astus ühe oma terava jalaga keti peale, vähendades sellega Lassy niigi vähest liikumisruumi.

Nad vaatasid teineteisega tõtt, kogu elaja olekus oli midagi õõvastavat, ebaloomulikku, mis Lassys hirmujudinaid tekitas. Valju rongahuiget kuuldavale tuues virutas skorpion välgu kiirusel oma astla ohvri suunas; tüdruk jõudis vaid vaevu kõrvale hüpata ning terav pistodasuurune nõel tabas liiva seal, kus Lassy just seisnud oli. Kuid eest ära hüpates oli tüdruk astunud valesse kohta, püüdes end ise lõksu keti ja eluka näpitsat meenutava sõra vahele. Järsku aga tabas kollakas kivi kõva kolakaga alakrani pead.

Vihaselt sisisedes jättis too tüdruku sinna paika ning pööras end kivi heitnud Aaro poole. Äkilise spurdiga kablutas loom ründele ning rahvas, keda kumbki võistleja õieti isegi tähele ei pannud, hõiskas ergutavalt.

Tükk aega pingutasid mõlemad, üritades alakrani vältida, kuid iga minutiga väsisid nad aina rohkem ning ahelad tundusid ikka enam segavat. Tugev vai hoidis ketti maa küljes, laskmata selle külge aheldatuil ühtegi liigset sammu teha.

„Kuidas sa vastu pead?" päris Aaro kiirelt, kui nad Lassyga jälle kõrvuti sattusid.

„Siiani on kõik korras. Aga me ei saa jääda igavesti lihtsalt alakrani eest põiklema!" vastas neiu, oma mentori kõrval kaares hiigelskorpionist eemale taganedes.

„Nende koorik on pealt sama tugev kui rauast soomusrüü. Kurgu alt on see küll läbistatav, kuid meil pole ühtegi relva..." Nad pidid jälle lahknema, kuna alakran jõudis liiga lähedale.

Relvi pole meil tõepoolest, mõtles Lassy kimbatuses, ainult see neetud kett... Sel hetkel tärkas tema peas mõte. Ta sikutas ahelat, kuid see oli kindlalt vaia küljes kinni. Tüdruk spurtis selle otsa juurde samal ajal, kui Aaro alakrani jalahoopidega tõrjuda üritas. Lassy nägi, kuidas mees keti eluka sõra ümber põimis, laskmata elajal seda tema vastu kasutada.

„Aaro!" hüüdis Lassy meest, „meil on relv! Tule aita mind!"

Aaro pööras pea Lassy poole ning nägi, et too sikutas oma ketti. Saades aru tema plaanist, vabastas mees end kiirelt looma küüsist ning jooksis elukat eemale meelitades ringiga tüdruku juurde.

„Hea idee, mis?" säras Lassy erutatult, nähes viimaks pääsemisvõimalust.

„Kui me selle siit välja saame."

Kahekesi sikutasid nad pika pingutamise peale terava otsaga tohutu vaia maa seest välja. Lassy tõmbas käega üle lauba, kogu tema keha oli kuumal liival ringi jooksmise ja lõõskava keskpäeva päikese tõttu kaetud higi ja tolmuga. Ka Aaro ei olnud paremas seisus, kuid nüüd, poolemeetrine jäme raudvai kindlalt käes, tundus tema pale lausa elevusest hiilgavat.

Lassy tõstis pilgu naeratavalt Aarolt poodiumile, Malon Bakuroni jahmunud näo nägemine tegi talle nalja ning mõjus justkui omaette motivaatorinagi. Tema pilk ristus Raveni omaga. Lassy ei saanud aru, mida too õieti tundis: naise näost paistsid korraga nii üllatunud pahameel kui ka kummaline kaval rahulolu.

„Lassy," kuulis tüdruk viimaks Aaro häält, mis ta uuesti üles äratas, „kas sa kuuled mind?"

„Ah?" toibus neiu. Alakran roomas aeglaselt nende poole, kuid nähes teravat metallvaia Aaro käes, jäi see siiski ettevaatlikuks. Mees üritas uue relvaga mõned korrad alakrani poole susata, kuid see ei saavutanud muud, kui ajas elaja lihtsalt vihaseks.

„Ma ei pääse tema kurgule ligi, kui ta ringi siblib," urises mees rahulolematult.

„Ma pean teda kinni," ütles Lassy temast eemaldudes, „ja sina saad rünnata!"

„Ole väga ettevaatlik!" nõudis mees.

Lassy liikus võimalikult märkamatult Aarole fokuseerunud alakrani seljataha. Saanud mehelt peanoogutusega märguande, hüppas ta järsku eluka seljale. Endalegi üllatusliku kiirusega sidus ta käte ümber oleva ketijupiga kinni alakrani terava astlaga varustatud saba. Elukas läks paanikasse, saamata aru, miks ta järsku oma hända liigutada ei saa. Aaro üritas mitmeti, kuid ei saanud elajale tema rabelemise tõttu endiselt piisavalt ligidale, et õiget punkti tabada.

Järsku kõlas vali karjatus: Lassy ei suutnud vähkreva alakrani seljal tasakaalu hoida ning libises pikali, vabastades sellega hetkeks oma muidu kindla haarde keti ümber. Tulivihane loom kasutas vabaduse hetke ära ning lõi kogu oma jõuga nugaterava astla Lassy suunas. Tüdruk jõudis end eest ära nihutada, kuid mitte piisavalt: astel tabas tema külge, riivates tema roideid ning rebides puruks naha ja all oleva liha.

Lassy röögatas valust ning pisarad hakkasid justkui iseenesest mööda nägu alla voolama. Elukas oleks ehk uuesti rünnata üritanud, kuid seda ta enam teha ei saanud – terav vai läbistas tema kurgualuse ning mööda seda voolav veri leotas suure tumesinise laigu eluka korjuse ümber. Rahvasumm vaikis šokeeritult, kuid isegi kui nad oleksid kõik täiest kõrist karjunud, ei oleks Aaro neid tähele pannud.

„Lassy!" kisendas mees põlvili tüdruku kõrvale laskudes. Ta kahmas neiu ettevaatlikult sülle, üritades oma käega kuidagi metsikut verejooksu peatada, kuid iga sekundiga värvus Lassy valge särk ikka punasemaks, segunedes liival alakrani tumesinise vereloiguga.

„Me võitsime esimese vooru," sosistas tüdruk Aarole naeratades, kui need samad sõdurid, kes olid eelmised võistlejad minema vedanud, tulid ka talle järgi. Aaro üritas neile küll vastu panna, kuid endiselt keti külge aheldatuna ei olnud temast neljale Odale korralikku vastast ning Lassy veeti ilma temata tagasi lossi.

Viimaks vabastati ka Aaro verest läbi ligunenud käed ahelatest ning kuue rüütli kaaskonnas suundus temagi palee poole. Silmanurgast märkas ta, kuidas poodiumil vaatemängu jälginud punapea oma istmelt tõusis ning sammud nendega samas suunas seadis. Mööda lossi koridori saadeti Aaro tagasi tema ettevalmistusruumi suunas, kuid poolel teel ristus see läbikäik ühe teise, laiemaga ning seal nägi mees mõne meetri kaugusel taas Samlerit. Ettevaatust kõrvale heites rüseles ta kahte üllatunud Musta Oda rüütlit oimetuks lüües end vabaks ja sööstis vihaselt reeturi poole. Järsult virutas ta mehe vastu seina ning krabas kinni tema särgiesisest.

„Sinu pärast on ta siin!" lõrises Aaro läbi hammaste, „sinu pärast pidi Lassy mängima teie haiglast mängu! Sinu pärast võib ta praegu suremas olla!" Aaro astus tagasi ning järgmisel hetkel tabas tema terastugev rusikas Samleri nägu, paisates mehe valju prantsatusega põrandale. Sõdurid jõudsid viimaks Aarole järele ning tirisid ta eemale.

„Tõstaoma käsi veelkord selle tüdruku vastu ja ma lõikan sul selle otsast ära!"ähvardas Aaro valjult, enne kui sõdurid ta minema vedasid ning verise huule japaistes silmaalusega Samleri üksinda koridori põrandale jätsid.