Tulemõõk

Printsessi tervitus

Kaks päeva peaks juba möödas olema, eks? mõtles Lassy kinganinaga kongi seina toksides. Tema väike ruum oli praktiliselt tühi ning igast küljest ümbritses teda roostehõnguline jahe metall. Uks oli kogukas ja samuti metallist, väikese luugiga alaosas ning tüdruk istus just parajasti põrandal selle ukse kõrval, kui kuulis samme lähenevat. Hetkega ergas, pressis ta end uksele lähemale ja teritas kõrvu.

„Kiiremini, me hakkame randuma," kuulutas Raveni nõudlik hääl, „terve linn on meid tervitama tulnud! Kõik tahavad ju näha, kuidas Tuletaltsutaja Lassy Rey viimaks ometi Oda Keisri ette viiakse."

„Just nii, teie kõrgeausus!" vastas kellegi võõras hääl.

Nonii, läheb lahti! mõtles tüdruk püsti hüpates. Rusikad leekides, seisis ta ukse ees, valmis selle avanemisel põgenema. Kääksatusega vajus rauduks lahti ning selle tagant vahtis vastu Raven koos kolme alluva ja Suure Duendoga, kes teistest veidi eemal seisis. Lassy hüppas tulepahvakuga esimeste vahelt läbi ja sööstis vangistajate haaravatest kätest mööda põigeldes koridori lõpus paistva päikeseküllase trepi suunas. Isegi oma õnne ja jõudu uskumata rõõmustas Lassy, tundus, et ta oli juba peaaegu pääsemas. Kuid vahetult enne väljapääsuni jõudmist pidi ta äkki karjatades peatuma – Duendol oli õnnestunud talle järgi tormata ning hüppe pealt kinni krabada neiu pikkadest juustest, mis endiselt viies lõdvaks vajunud patsis tema seljale ja puusadele langesid. Nalja teete või?!

„Vau, tõeline mees – sikutab tüdrukut patsist!" turtsatas Lassy, kui sõdurid ta taas kinni võtsid, „mis kinnisidee sul minu juustega on? Oled kade, sest ise ei suuda habet kasvatada? See, et su nägu näeb välja nagu viieaastasel, ei tähenda, et sa pead ka samal tasemel käituma."

„Me oleme kohe sadamas," teatas Raven valjult kõigi tähelepanu püüdes, „ma tulin sulle uusi riideid tooma, Rey, sa oled räpane ja haisev." Ta ulatas ette tumeda värskelõhnalise kompsu, üks sõduritest heitis selle kongi põrandale.

„Ja ei tea, kelle süü see on, et ma must olen," jätkas Lassy endise tusasusega.

„Lihtsalt pane need selga. Ma pidin üles otsima oma kõige suuremad rõivad, kuid isegi nälginuna mahud sa neisse vaid vaevu," teatas Raven vaheldumisi oma laitmatult puhtaid küüsi uurides ning üle õla väljapääsu poole kiigates.

„Tõsiselt või?" pilkas tüdruk, „sul said päris solvangud otsa või?"

„Ahjaa, kuidas ma küll unustada sain," pomises naine, seejärel äkitselt pilguga ainiti Lassyle silma puurides.

Ta andis käega märku ning Taltsutaja tundis taas Tardiumi voolamas talle kaela torgatud peenikesest nõelast. No tore, just seda mul vaja oligi... Sõdurid heitsid ta tagasi kongi ja lukustasid ukse, Lassy soovis, et ta oleks piisavalt tugev, et end sellest läbi sulatada, või piisavalt pisike, et ukse allosas olevast luugist läbi pugeda, kuid ta oli juba üritanud mõlemat ning kasu polnud kummastki.

Omaette puhisedes kahmas ta üles põrandale visatud riided: musta värvi rohkete hõbetikanditega kaunistatud püksid, mis oma lohvakuse tõttu küll pigem seelikut meenutasid, ja sama värvi poolvarrukatega veniv pluus, mis Lassy lihaste ümber üsna pingule tõmbus.

Tüdruk poleks tahtnud Ravenilt absoluutselt mitte midagi vastu võtta, kuid senised võidunud ja tõepoolest lehkavad rõivad tundusid nagu veelgi ebameeldivam alternatiiv. Kuningliku perekonna liige ja rüütel võiks ju välja näha veidigi esinduslik... Oma juuksed põimis ta lahti, mõttega need korralikult kinni siduda, kuid sel hetkel pidi ta leppima lahtiste üle piha ulatuvate lokkidega, mis ei tundunud just ülemäära praktilise variandina, kuid uks löödi valla ning valvurid olid tagasi.

Neljakesi tüdrukut kinni hoides vedasid valvurid ta tekile, kus oli endiselt maas süsimust kõrbenud ring. Looklev jõgi oli nende lootsiku kandnud läbi Nimrodi vaata et otse Bakuroni palee ukse ette ning neid vastu võtma kogunenud rahvamassi kära oli laeva sisemussegi kosta. Juubeldavad tervitushüüded kõlasid segamini protestiva pahameelega, kui terpilaadne kaldsild laeva pardalt kaile sirutus.

Kaunis kleidis üleslöödud Raven heitis nina kirtsutades pilgu oma seljataha talutatud Lassy poole. „No kas sa mitte ei näe armas välja oma kiharakestega, väike printsess. Kahjuks pole siin enam sinu valitsusala."

Keegi uhke moega mees astus tema kõrvalt rahva silme ette ning teatas valjul häälel: „Teie keisri tütar printsess Raven Bakuron on naasnud koju!" Rõõmukära kasvas kõrvulukustavaks, summutades kõik muud helid, kui Raven nende ette astus.

Mees jätkas ning rahvas jäi taas kuulama: „Ta täitis oma missiooni ning pani ahelatesse ühe Musta Oda kardetumaid vaenlasi: Tuletaltsutaja ja Põhja Lõvi red Lassy Rey!"

Lassy veeti paar sammu ette, kus ta jäi rahvamassi nägemisulatusse. Ta peaaegu tundis oma südant kivise raskuse all vajumas, avastades et eelnevad pahameelehüüded ja sõim ei olnud suunatud mitte Raveni, vaid tema pihta. Sadu Nimrodi kõrgklassi elanike oli kogunenud saama osa vaatepildist, kus tema aheldatult läbi nende linnaosa Bakuroni jalge ette lohistatakse.

Raven tõstis käed ning rahva kära vaibus koheselt. Suur osa meeskonnast oli juba laevalt maha läinud ning ootasid nüüd Raveni eskordina kaldtee lõpus koos mutantlikult suurt kasvu saduldatud hammuga. Kuninglikus olekus hakkas naine mööda rampi laskuma.

Valjuhäälne mees hüüdis taas: „Elagu Oda Keiser ja printsess Raven! Elagu Oda Keiser ja printsess Raven!" Rahvas liitus nende hüüetega ning peagi hõiskas terve linnaosa au ja tervitusi Bakuronitele. Rahvamassist ümbritsetud tee viis mööda käänulist tänavat, mille lõpus, kõigi katuste kohal, kõrgus kollakate müüride ja tornidega Lõuna Kants.

Nende ümber seisis kümnete kaupa pillavalt riietatud uhkeid kõrgklassi kodanike, mundrites sõdureid ja rüütleid, kuid ka teiselt poolt jõge kohale tulnud lihtinimesi – kõik üksmeelselt tema vangistust ülistades.

„Paras sulle!"

„Valiente tallalakkuja!"

„Kuidas nüüd külasid põletada on, mässaja?"

Raven heitis rahuloleva pilgu üle oma õla ning kergitas kergelt Lassy suunas suunurka. Kivi tüdruku rinnus rõhus vaid tugevamalt ning ta peaaegu tundis värvi oma näost lahkumas; mida neile inimestele temast räägitud oli? Viimastel kuudel oli Idamaakonna piiri ääres toimunud mitu suurt põlengut erinevates külades... Kas need olid meelega põhjustatud Punase Mõõga süüdilavastamiseks?

„Teile valetatakse!" hüüdis ta, meeleheitlikult üritades end üle rahvahulga hüüete kuuldavaks teha, „Taltsutajad kaitsevad Estebani inimesi!" Inimesed tema läheduses heitsid talle pahaseid pilke, mõned isegi viskasid teda kätte juhtuvate kivikeste ja muu sodiga.

„Maha Punane Mõõk!" hüüdis keegi ning üks terav kivikild tabas valusalt Lassy oimukohta, jättes endast maha sügava haava. Uhav veri värvis erepunaseks nii tüdruku näo, juuksed kui ka riided.

„Ära ürita, lõvikutsikas," hõikas Raven tema ees hammu seljas ratsutades, „nüüd oleme me minu territooriumil."

Lassy ei teinud välja ei temast ega inimestest ning jätkas veel valjemalt: „Hoopis Malon Bakuron on reetur ja mässaja! Tema ei ole tõeline kuningas, vaid Amos Valiente!" Lassy hääl hakkas väsima ning ta kurk kõrvetas, kuid ta hüüdis ikka edasi. See on kasutu, kas pole...

„Vaigistage ta!" nähvas Raven viimaks tüdinult. Duendo rusikahoop tabas tüdrukut kõhtu ning sundis ta kägarasse tolmusele teele vajuma. Mõne hetkega sidus üks sõduritest ta suu kinni, samal ajal kui ülejäänud teda raskustega paigal hoidsid; kuigi Lassy enda jõud oli otsakorral, tajus ta endiselt ka seda väge, mis talle juba Africuse lahingust saadik peaaegu ebainimlikku tugevust oli andnud. Ta ei teadnud, mis see oli, kuid see oli väga kindlalt seal.

Peale piinavalt pikka rongkäiku läbi linna jõudsid nad viimaks rahvamassist läbi ning Lõuna Kantsi palee mademele. Eemalt nägi Lassy tohutut kollakatest kividest linnamüüri, mis eraldas kogu Lõuna Kantsi ja Nimrodi linna ümbritsevast metsamaastikust. Juba kaugelt tõusis muu keskel esile vaid müüri üks kahest avast: Kivivärav, mis juttude järgi oli täielikult läbistamatu ja nii raske, et isegi kolmkümmend meest ei suuda seda kinni langemast hoida.

Kuid praegu seisis nende ees Lõuna Kantsi kõrge peauks; valju raginaga avanes see ning nad astusid sisse Malon Bakuroni koju.