Tulemõõk

Verevlaas

Kuna Lassy ja Kara olid esimesed päevad veel suuresti Ida Kantsi valdustes, möödusid need ilma eriliste vahejuhtumiteta, kui vaid välja arvata viieliikmeline Musta Oda luuresalk.

„Kui nad kõik on sellised nagu need siin, siis me võime võtta suure lipu, kirjutada peale oma nimed ja kuhu me läheme, sellega siis läbi mõne nende laagri marssida ning keegi ei paneks ikka midagi tähele," naeris Lassy, kui sõdurid olid midagi märkamata ratsutanud läbi oksa alt, mille peal kaaslased kükitasid. Puu kasvas välja nii madalalt, et vaid kaks meetrit jäi puudu sellest, et traavivad ratsanikud oma pead vastu seda ära oleksid löönud. Kuna nad aga olid ametis mingi nalja üle naermisega, ei jätkunud neil silmi jämeda oksa jaoks, mille lehtede varjus istusid juhuslikult kaks neidu, kelle tabamine oleks neile eluaegse luksuse taganud.

Tüdrukuil oli aga raske jätta märkamata neid ümbritseva metsa ilu. Verevlaas oli nõnda nimetatud abla puude tõttu, mis olid tumepunaste lehtedega jämedad musta tüvega puud; nii kõrged, et päris tipust vaadates võis isegi juba aimata Põhja Kantsi enda rüppes hoidvate mägede piire, kuigi sinnani oli veel pea kahe nädala tee. Üldiselt liikusid reisikaaslased maapinnal, kuid iga kord, kui mõni küla või asula liiga lähedale hakkas jõudma, kolisid nad oma retke puude otsa, püsides siiski madalamatel okstel, mis olid ülemistest toekamad ja tihedalt läbi põimunud – seda isegi niivõrd, et tüdrukud said tihtipeale lihtsalt mööda neid kõndida. Kuid ka siis olid nad mitme meetri kõrgusel ning peaaegu alati punaste, oranžide ja kuldsete toonide meres varjul.

Ühel taaskord puu otsas veedetud ööle järgneval hommikul ärkas Lassy ragina ja järsu tuuleiili peale. Ta tõusis kiirelt püsti ja oleks harjumusest juba tuleringi enda ümber loonud, kui talle viimasel hetkel kohale jõudis, et nii võib ta terve metsa põlema süüdata. Selle asemel põimis ta sõrmed ümber Aaro kaksikmõõkade pidemete ja liikus vaikselt sinna poole, kust arvas enne heli tulevat. Järgmine kerge tuulevine juhatas talle teed ning paar puud eemal märkas ta maapinnast ligi pooleteise meetri kõrgusel rippuvat kompsu: Kara oli lõksu kinni jäänud.

Mõne teistsuguse ajastusega oleks Lassy kindlapeale naerma puhkenud, kuid toekal puuoksal ühele põlvele toetudes ja sõrmedega puu pinda puudutades tajus ta lähenevaid ratsanike. Eliitsõdalaste maakuulamise treeninguga suutis ta üsnagi täpselt kergete võngete järgi ära määrata lähenejate kaugust ja arvu. Ühe hüppega maandus ta madalamal oksal ja mõne sekundi pärast juba maapinnal.

Ligi kaheksa meest hobustel, ilmselt relvastatud, sest kapak on raske. Vähem kui kilomeetri kaugusel ja lähenevad kiirelt, mõtles ta ärevalt, surudes põse vastu kuiva pinnast. Ta jooksis võrgu juurde, kus end vahepeal püsti ajanud Kara sai talle õlgadele toetuda. Lassy õnneks oli neiu väga sale ja seega mitte eriti raske.

„Kara, siia poole tuleb mingi salk, tõenäoliselt lõkse patrullivad jahimehed, kuid me viibime enam-vähem Rangetsi piirkonnas ning kõik siinsed asulad on Musta Oda kontrolli all."

„Mida?" hüüdis neiu kohkunult.

„Ma lõikan sel põhja alt ära ja aitan su välja. Sina jooksed tagasi meie laagrisse, mina ronin üles ja kinnitan selle võrgu mõne oksa külge."

„Hästi, peaasi, et ma siit välja saan," torises Kara kärsitult.

„Lihtsalt püsi paigal. Loodetavasti nad ei tea täpselt, kus see lõks on ja ehk ratsutavad nad siit alt läbi – see peaks andma meile aega minekut teha. Valmis? Hoia kinni!"

Jutustamise ajal agaralt töötanud Lassy purustas mõõgaga kärmelt viimasedki nöörid ning astus võrgu alt ära. Kara rippus veel mõne hetke hirmunult klammerdudes, kuid lasi siis viimaks lahti ja maandus pehmelt maapinnale. Seejärel võttis Lassy hoogu ja hüppas ise võrgu külge, vaadates, kuidas Kara hämmastava kiirusega järgmise puu juurde jooksis ning end tuulepahvakuga peakohal välja sirutuvale oksale paiskas. Poleks arvanudki, et vaid Õhutaltsutamise abil saab nii kõrgele hüpata, imestas Lassy.

Kuid aega polnud raisata, silmnähtava vilumusega ronis noor Ordurüütel üles mööda võrku kinni hoidvat nööri ja sidus selle kiirustades lähima oksa külge. Ta hakkas just alla ronima, kui märkas jahisalka vaid paarikümne meetri kaugusel: kaheksa relvastatud jahimeest, kes kõik kandsid mantli rinnaesisel Musta Oda vappi. Nad hakkasid juba väga lähedale jõudma ja Lassy hoidis hinge kinni, kartuses, et mõni neist siiski lõksu otsides üles vaatab. Salk oli vaid paari meetri kaugusel ning pidi kohe ratsutama läbi selle oksa alt, kus neiu end varjas, kui nad järsku hobused peatasid. Neetud! Kirus Lassy mõttes.

Üks neist meestest, kes paistis olevat liider, hüppas sadulast maha ja jäi segaduses ilmega ringi vaatama. „Omeg, vaata uuesti kaarti – kas kaheksas ei peaks mitte siin kandis olema?"

Lassy üritas vaikselt liikuda tagasi sinna poole, kus mäletas olevat oma väikese laagri, kuid kartuses häält teha oleks ta peaaegu libisenud ja kukkunud. Sa ei saa nii koba olla! siunas ta end tagasi sirgu ajades. Tal õnnestus liikuda piisavalt, et teisel pool seda tohutut tüve ennast hääletult maapinnale libistada; kuna puude otsas oli suurem oht komistada või muud moodi endale tähelepanu tõmmata, pidi ta mööda maad hiilima.

Lassy oli vaid paari puu kaugusel õigest kohast, enda arvates meestest turvalises kauguses, kui kuulis äkki häält enda seljatagant: „Hei, sina seal!"

Tüdruk keeras hinge kinni hoides aeglaselt ümber: mõne sammu kaugusel nägi ta ühte neist jahimeestest. Instinktiivselt mässis Mõõk sõrmed oma vööl rippuva pistoda käepideme ümber.

„Sa ei tohiks siin olla, Tema Majesteet Oda Keiser andis käsu kõigil siinsetel tagasi baasidesse pöörduda," trullakas lühikest kasvu mees astus paar sammu lähemale, „sa võid meiega tulla, kui aitad meil ühe kadunuks jäänud lõksu üles otsida."

Lassy oli sekundi jooksul täielikus segaduses, kuni talle meenus, et kannab Musta Oda univormi.

„Jaa, just nii," pudistas ta segaselt, taibates isegi, kui tobedalt ta kõlab, „ma olingi just sinna poole teel, et täita meie alati armastatud Oda Keisri käsku."

Mees jäi talle juhmi näoga otsa vaatama. „Uh, selge," vastas ta ebalevalt, „minu nimi on cor Omeg Lepung. Võid siis mulle järgneda, kui tahad."

Ta hakkas juba ümber keerama, kui mõistis järsku midagi, mida ei olnud enne tähele pannud: Lassy pistoda käepide, mille viimane oli lahti lasknud, kui mõistis, et mees ei plaaninud teda kinni võtta, kandis Punase Mõõga vappi. Tüdruk nägi, mida mehe silmad jälgisid ja tõmbas kiire liigutusega mantlihõlma koomale, varjates ära rumalalt nähtaval olnud relva. Mees tõstis pilgu ja vaatas teesklejale kohkunud vihaga otsa. „Sina! Kes sa oled ja mida sa siit tahad?"

Lassy taganes mitu sammu, kuid mida kaugemale ta taandus, seda lähemale astus mõõga välja tõmmanud jahimees. Tüdruk haaras juba oma mõõkade järele, olles valmis võitluseks, kui järsku paiskas tohutu tugev tuuleiil mehe pikali ning neiu naeratas kergendatult.

Omeg üritas püsti rüseleda, kuid järgmine tuulekeeris puhus talle tema keebi näkku; kui mees ei oleks kõhuli visanud, oleks see ta lämmatanud. Lassy kasutas ära vastase hetkelist segadust ning lajatas talle mõõga käepidemega vastu pead, lüües ta hetkega oimetuks. Tuul vaibus sama äkitselt, kui oli tulnud, ja tüdruk, kes kandis Punase Mõõga Ordu vapiga pistoda, oli kadunud, jättes meelemärkuseta jahimehe lamama puude vahele, kust ta kaaslased ta pool tundi hiljem leidsid.

„Tänud, et mind päästsid, see tüüp oleks võinud kogu plaani ära rikkuda!" tänas Lassy enda kõrval sündmuspaigalt pagevat Karat, kes oli kogu vahejuhtumit ülevalt okste vahelt jälginud. „Kuid Taltsutamisega peab olema palju ettevaatlikum – see tüüp oli idioot, tema ei pane pilti kokku ja loodetavasti ei suuda ta toimunut ka oma kaaslastele piisavalt hästi seletada, kuid mõni teine võib olla arukam ja siis on meil jama kaelas. Kui keegi neist saab teada, kes me oleme, võime me endale peagi tervet Odade armeed kukile oodata."

„Ma tean seda," sõnas veidi haavunud Kara turtsakalt, „kuid sinu uskumatult kohutav näitlemisoskus oleks meid niikuinii vastastena reetnud."

„Ma tahaksin sulle vastu vaielda, kuid ega sa tegelikult väga ei eksi," pomises Lassy tumedalt. „Eks me nüüd lihtsalt oskame järgmiseks korraks valmis olla."