Tulemõõk

Esivanemad

„Siin on kellegi sugupuu," pomises Lassy.

„Mitte lihtsalt kellegi," sõnas Siimon paar meetrit eemal seistes, ta osutas millelegi enda ees, „siin on Amos, see on kuninglik perekonnapuu."

„Siin on Amose vanavanaisa Meros Valiente," näitas Kara, „ta abiellus Sekera Lupusega ning neil oli kaks poega: Marcus ja Rias Valiente, nemad abiellusid poolõdede Thea ja Luna Skiannaga. Aga Riasest ja Lunast läheb asi väga huvitavaks," midagi naise hääles muutus, „te peaksite seda nägema, ma vist tean, miks ei olnud vaja, et me selle koha leiaksime."

„Milles asi?" päris Lassy tuleleeki suurendades.

„Vaata," osutas Kara, „Marcusel ja Theal sündisid poeg ja tütart aga nooremal pojal Riasel ja tema naisel Lunal vaid üks tütar – Maltzuri Valiente – ning temal omakorda poeg," Kara sõrm liikus lapse nimele, „Malon Bakuron. Tal on kahekümne ühe aastane tütar Raven oma nüüdseks surnud naise Miara Birdega."

„Oot-oot-oot... Sa ütled praegu, et Amose järel on troonipärija Malon Bakuron?! See on mingi lollakas nali või?" nõudis Siimon pahaselt.

Kara raputas pead: „Sa eksid, vaata siia," tema sõrm liikus seinal edasi, „Marcus Valientel, Maltzuri onul, oli poeg – Joel Valiente, Amose ja tema vanema venna Carli isa. Kuid tal oli ka tütar: Elias Valiente, kes abiellus Eric Reyga! Lassy, Siimon, vaadake! Eric Rey surnud noorem poeg Arathorn Elijah Rey sündis kellegi teisega peale Eliase surma, kuid vanem poeg oli tema ja Elias Valiente laps Christopher Eric Rey, Lassy, sinu ja Harry isa! Tema abiellus teie ema Cree Korraga, mis aga tähendab, et... Et sinu vend Harry on Amose troonipärija..."

„See ei ole võimalik," sosistas Lassy. Ta tuikus mitu sammu tagasi ning toetus õhku ahmides riiuli najale. Nende ümber endiselt keerlev tolm ajas valusalt köhima.

Ka Siimon oli pahviks löödud: „Siis seda Amos mõtleski, kui ta ütles, et Harry ja Lassy ei ole päris tavalised... Lassy sa oled printsess!"

Tüdruk vaatas kohkunult seda seina, see ei saanud ju ometi tõsi olla! Kuidas oli võimalik, et ta ei teadnud seda? Kas Aaro teadis? Kas Harry teadis?

„Ma näen, et te leidsite minu väikese raamatukogu üles. Nutikas."

Kõik kolm võpatasid ning pöörasid ehmunult ümber. Riiulite vahel seisis rinnal risti kätega Amos, keegi kolmest ei olnud tema sisenemist kuulnud. Kuningas ei paistnud vihane, kuid ta nägu oli tavalisest tõsisem; Lassy oleks tahtnud vabandada, et nad ilma loata olid sisse tulnud, kuid tema suust tuli välja midagi hoopis muud: „Miks sa ei öelnud mulle midagi? Ma oleksin pidanud teadma! Ja kas Aaro teab? Või Harry, sinu troonipärija?"

„See on väga pikk lugu."

„See on lugu, mida mul on kõigi andmete kohaselt õigus kuulda."

„Nii see on. Sinu ja sinu venna kuuluvus ei ole laialdaselt teatud, kuna nii teie mõlema sündimised kui ka Taltsutaja võimete avaldumine jäid suuresti muude ühiskonnale oluliste uudiste varju – vaid veidi enne Harry sündi teatas minu vend, et ka tema naine printsess Harriet on lapseootel, tema tulevane troonipärija oli kõik, millest järgmised paar kuud räägiti."

„Oota," segas Siimon vahele, „Lassy ema, printsess ja Bakuroni naine olid siis ju kõik enam-vähem ühel ajal rasedad. Beebibuum?"

„Nojah, uute Taltsutajate sündimise periood ju. Kuid printsess Harriet ei sünnitanudki kunagi: Lõuna Kantsi külastades libises ta trepil ning suri kahjuks. Tema ja Cree Rey olid väga lähedased, niisiis Harry nimetatigi tema järgi. Ja sinu sünd, Lassy, oli just see aeg, kui minu isa jahiõnnetuse tõttu siit ilmast lahkus – see varjutas ka Harry võimete avaldumise. Hiljem ma ei tahtnud, et sina ega keegi teine saaks sinu ja Harry päritolust teada enne sõja lõppu, kuna selline uudis leviks isegi kõige usaldusväärsemate inimeste suude kaudu. Kuid Aaro teab, on alati teadnud. Enne sõja algust ei olnud tõenäoline, et sina või Harry troonile võiks istuda ning seega ei pidanud teie isa ka vajalikuks seda teatavaks teha enne, kui te selle tähenduse mõistmiseks piisavalt vanad olite. Ning kui mu vend hukkus, oli see Aaro otsus teile mitte öelda, ta kartis sulle tavalisest veel enam tähelepanu tõmmata. Sel hetkel oli parem, et teie kuninglik veri jääks avalikkusele saladuseks."

Kõik kolm noort olid kuuldust vapustatud. Siimon oli see, kes oma suu esimesena taas avas: „Kui minu eest varjatakse, et ma olen tegelikult demigrode kuninganna või Kara vanaisa, siis ma tahaksin seda teada."

Amos kergitas nördinult kulme: „Mida?"

Kara põrnitses Siimonit ärritunud ilmega ning turtsatas sarkastiliselt: „Jah, Siimon, sina oled demigrode kuninganna. Sina käisid üks öö Ida Kantsi seina närimas ja selle pärast need elukad seal pidevalt ründavadki."

Amos segas vahele enne, kui kumbki neist midagi rohkemat öelda jõudis: „Ei, Siimon, me ei varja sinu eest midagi sellist. Kuid kui te siin juba olete, siis ma usun, et on paras aeg teile kedagi tutvustada. Ja ma arvan, et just sind, Siimon, võib see vägagi huvitada." Kuningas viipas käega, andes märku, et kolmik talle järgneks. Ta juhatas nad järjekordse kinnise ukse juurde teispool raamatukogu.

„Red Feliz, nüüd on sinu etteaste," sõnas Amos, osutades veeanumale põrandal, „uks on peene lukuga kinni ning sellel ei ole võtit. Tee see lahti." Kõhklevalt liigutas Siimon pisut vett anumast lukku, mille võtmeauguks oli imepeenike pragu.

Samal aja, kui noormees luku kallal töötas, vaatas Lassy ringi. Talle jäi silma kiitsakas kõrvalruum, mida laes olevad lühtrid ei valgustanud. „Mis seal on?" päris ta Amoselt tolle ruumi poole osutades.

„Mitte midagi," vastas Amos pisut liiga kiirelt. „Ma mõtlen mitte midagi kasulikku. Seal on ainult vanad ja kahjustunud raamatud, praktiliselt loetamatud, ei midagi huvipakkuvat. Sinna ei ole mõtet minna."

Lassy noogutas pealtnäha ükskõikselt, kuid oli juba sel hetkel otsustanud, et tuleb öösel kindlasti tagasi ja vaatab ise üle, mis seal on. See ei oleks esimene asi, mida siin minu eest varjatakse... Siimonil kulus mõnikümmend sekund nokitsemist, kuid viimaks käis lukus klõpsatus ning rahuloleva ilmega lükkas Veetaltsutaja ukse lahti.