Tulemõõk

Hingetõmbeaeg

Nool vihises läbi õhu, möödudes puudest ning tabades viimaks suurt metskana, läbistades kõri. Lind varises hetkega kokku.

Dwei noogutas. „Hea lask. Ma ütleks küll, et sa oled täielikult paranenud."

„Tänan," vastas Caleb ning lükkas laubale vajunud süsimusta loki tagasi, „see on viimane. Kui teised loodrid on ka midagi lasknud, peaks sellest piisama."

„Ma aitan sul need tagasi laagrisse tassida, siis lähen vaatan, kas ma leian ehk mingeid söödavaid taimi või marju, Cheni ei söö viimasel ajal liha."

„Marju sellel aastaajal?" Caleb turtsatas naerda. "Ma arvan, et sinu naine peab linnulihaga läbi ajama, sest praegu ei leia sa küll midagi peale mõne kängus juurika."

„Siis ma lähen otsin neid. Ma ei taha, et ta end millegi pärast halvasti tundma peaks, eriti praegu," vastas Dwei otsusekindlalt.

„"Eriti praegu"? Mida see tähendab?"

„Ta on... noh..." Dwei köhatas ning tegi siis kõhu kohal paar ümarusele viitavat žesti. "Tead küll."

Calebi kergitas üllatunult kulme. "Päriselt? Chen? Poleks seda teda nähes arvanud. Aga no mis seal ikka, palju õnne! Läheme otsime talle siis juurikaid."

"Keegi peale tema vanemate veel ei tea, niiet hoia teiste ees suu kinni," ütles Dwei, kuid noogutas tänulikult.

"Loomulikult. Sa ju tunned mind." Caleb lõi käe Dwei õlale ning pigistas julgustuseks. Dwei hetkeks krimpsus näo järgi otsustades veidi liiga tugevalt.

„Caleb on muidu väga hea nimi poisslapsele," lisas nime omanik, „lihtsalt mainin, kui te midagi otsite."

""Caleb"," venitas Dwei, justkui nime järgi proovides, "ma tegelikult mõtlesin pojale midagi mehelikku ikka, kuid tütrele sobiks see hästi."

Ta kummardus, et kinni haarata pikast roikast, mille külge seotud viis suurt lindu ja üks väike sõraline, kuid Caleb lükkas tema käed eemale ja haaras ise kinni hoopis roika keskelt. Dwei vaatas teda sekundiks segaduses ilmega, kuni mõistis ning ärritunud häälitsusega tõukas ta Calebi tema oma kohale roika esiotsas ning haaras julgelt kinni tagumisest.

"Käi metsa mees, ega mina rase ei ole," ütles Dwei, "sina just pääsesid haigevoodist aga ma võin su sinna sama kiiresti tagasi saata."

"Sama kiiresti ehk kahe nädala jooksul? See kõlab umbes õigesti su täie jõuga tehtud rünnakute kohta."

"Palju veel mölised, siis esimese peotäie juurikaid topin ma sulle kurku."

"Seda tahaks näha! Kuigi sul vist on kogemust küll asjade kuhugi sisse toppim..." Calebi lause katkestas vastu kukalt lennanud pehme mullakamar ning Dwei rahulolev naeruturtsatus.

"Mida sa ka nendest asjadest tead, poiss," sõnas Dwei, "endal pole naistki."

"On küllaga!" ütles Caleb julgelt rinda ette ajades, "ega see minu süü ei ole, et kõik lõpuks igavaks muutuvad. Päriselt, kui kaua jaksab üks mees peokleite vaadata ja valida ja soengutest ja tikkimisest kuulata?" 

„Mis iba sa ajad, mees? Kui sa vaid „igavaid" kohanud oled, siis oled lihtsalt kohutav otsija. Ma olen sinu tüüpi kohanud küll ja veel. Las ma arvan: pooled su kodukoha kõige ilusamatest daamidest on sinust sisse võetud?"

„Noo ma ei ütleks küll päris nii..." muheles Caleb, kuid libistas vaba käe läbi oma mustade lokkide ning astus veidi sirgema seljaga.

Dwei jätkas endise tooniga: „Selles su probleem ongi – sa valid neid kõige ilusamaid, neid kes on kõige ilusamad, kuna nad peavadki mõtlema kõige parematest soengutest ja peokleitidest, et kõige ilusamad püsida. Leiad, mida otsid, niiet kui sa otsid ainult kena näolappi käe kõrvale, siis rohkem ei leiagi. Kõige parem võib olla kuskil mujal. Kuigi minul vedas ning see kõige parem on juhuslikult ka kõige ilusam," muigas Dwei.