Tulemõõk

Nool

Kogu maapind oli kaetud musta tuhaga, mille alt paistsid vaid üksikutes kohtades määrdunud lume laigud. Lassy astus sammu edasi; mõte sellest, et peagi saab sinna maha vilja külvata, lohutas teda. Tuhk, mis peale igat lahingut maad kattis, muutis kahe Estebani kuningriiki ümbritseva mäestiku vahelise Põhjakotka oru veelgi viljakamaks, kui see muidu oli. Lisaks varustasid põhja poole ulatuvast Utara mäestikust voolavad ojad Ida Kantsi ja orgu puhta selge veega; peagi pidi sellest saama võimas põld. Ere hommikune päike valgustas maad ning kiirtes sätendav pikk punasest terasest mõõk seisis kindlalt maasse lööduna keset platsi, tähistades Punase Mõõga Ordu võitu sellel lahinguväljal.

Soid ja rabasid täis Shawanno mets kattis kogu maapinda Nazari mäestiku tagant. Ulatudes Ida Kantsi juurest peaaegu Aharoni mere rannikuni välja, varjutas see ürgne laas lõuna poolt madalate tornide ja legendaarsete Kiviväravatega Lõuna Kantsi, millest oli saanud Oda Keisriks nimetatud Musta Oda Ordu juhi Malon Bakuroni kodu. Ka eredas päikesevalguses oli seda metsa võimalik eristada vaid hägusa tumeda triibuna teispool Põhjakotka orgu.

Utara mäestiku metsasel jalamil seistes vaatas Lassy ringi – paarikümne meetri kaugusel kasvava kõrge puu otsas püüdis miski tema pilku. Jändriku sinakas-roheliste lehtede vahel helkis midagi ning neiu otsustas minna vaatama, millega tegu. Kiire kõnnakuga suundus ta puu poole, valvates samal ajal pingsalt liikumise järele; vahel juhtus, et mõni demigro oli ellu jäänud, ning seda sorti üllatused talle ei meeldinud.

Tumepruuni koorega oranipuu alla jõudes vaatas ta üles, see oli pisut liiga sile ronimiseks, kuid kõrval kasvava piimja sinto oks sirutus välja just tema pea kõrgusel. Tüdruk haaras sellest kinni ja vinnas end ilma erilise vaevata üles. Seistes nüüd õõtsuval oksal, astus ta hoo võtmiseks sammu tagasi ning hüppas taas esimese puu suunas. Raskusteta õnnestus tal krabada lähimast oksast ning selle abil ennast kindlalt tüve vastu tõmmata.

Mõne meetri kõrgusel oma pea kohal märkas ta uuesti helkivat eset, tegemist tundus olevat ühe väiksema murdunud rao külge kinni jäänud vööga. Kõrgemale ronides pani Lassy tähele veel mitmeid peenikesi murdunud oksakönte ühe jämedama ümber. Ta vinnas end sellele ning vaatepilt ehmatas teda: oksal istudes oli selgelt näha peaaegu tervet lahinguvälja, samas ise praktiliselt nähtamatuks jäädes.

Ta võttis kätte kinni jäänud vöö. Selle küljes oli mitu väikest taskut, millest enamus tühjad, kuid ühte oli veel kummaline must nooleots sisse jäänud. Lassy võttis selle välja ning vaatles uudishimulikult: nooleotsa tipus turritas tibatilluke nõel ning tüdruk otsustas selle koos leitud vööga lähemaks ülevaatuseks Aro kätte viia. Kiiruga nooleotsa tagasi vöötaskusse pistes aga tõmbas ta selle terava otsaga kogemata üle oma teise käe randme; nagu naelutatult jäi Lassy äkitselt paigale. Tilkuvat veeniverd vaadates unustas ta isegi vanduda. Neiu istus seal hetke, kaks, kolm... midagi ei juhtunud. Jahe tuuleiil sahistas läbi puu okaste, kuid endiselt tardunult oma haava ja selle tekitanud äärmiselt terava tipuga nooleotsa vaadates ei pannud Lassy külmust tähelegi.

Veendunud üsna kindlalt, et sel hetkel temaga midagi halba ei juhtu, pani ta noole äärmise ettevaatlikkusega ära. End alla libistades jäi tüdruku vesti serv kinni sama oksa külge, kust ta vöö oli leidnud, kuid juba mõne hetke pärast oli ta taas maapinnal. Nüüd oli käes ka aeg ennast mõttes kõige jämedamate vandesõnadega täis sõimata, leidis Lassy. Selline kobadus võinuks väga kibedalt lõppeda.

Peale mõningat ringi kondamist leidis ta Aro lossi avarast nõupidamisruumist, kus oli just lõppenud koosolek. Ta andis üle leitud vöö ja nooleotsa.

„Kust sa need täpsemalt leidsid?" pärist mees kerge ärevusega hääles, kui oli mõlemaid hoolega vaadelnud.

„Ühe puu otsast lahinguvälja äärest. Tahad selle üle vaadata?"