Tulemõõk

Viimne vastuhakk

Raven hüppas taas demigrode kuninganna selga ning eluka kileda möirge saatel tormas ta järgi Samlerile ja Taltsutajaile, saates väikesest ammust teele Tardiumi noole Lassy suunas. Tüdruk langes kiljatades maa poole, kui tibatilluke nool tabas tema kaela vahetult soomuse kohal.

„Lassy!" karjatas Harry ning püüdis oma õe enne maaga kokku põrkamist kinni.

„Harry, vaata ette!" hüüdis Samler, kuid oli juba liiga hilja: järgmised kolm noolt lendasid peaaegu üleloomuliku kiirusega ka ülejäänud Taltsutajatesse, kes kõik järsu nõrkushoo ajel maha vajusid. Teised sõdurid olid juba Kantsi pagenud, kulus veel mitu minutit, enne kui sõna Taltsutajatega juhtunust Amose ja Aaroni jõudis.

„Lassy," sosistas Samler, põlvitades tüdruku ja tema kõrval lamava venna juurde, mürgi esialgne šokk hoidis neid mõlemaid poolteadvusetus liikumatuses.

„Ära ürita neid aidata, kasu sellest niikuinii ei ole," sõnas Raven Samlerile laisalt. Ta ratsutas nende ja Kantsi vahele, jättes teised õelalt sisisevad demigrod ning endiselt nende keskel lömitavad klaasistunud silmadega mehed kaugele eemale.

„Mida sa tegid temaga? Nende kõigiga!" karjus Samler, Lassyst kinni haaranud käed värisemas.

„See ei olnud lihtsalt Tardium, mida ma neisse tulistasin. Praegusel hetkel on neis nii Tardium, mis võtab neilt võimed, kui ka üks teine minu arvates väga paeluva toimega mürk, mis nad Tardiumi ja nende võimete koosmõjul alguses nõrgaks teeb ning siis aeglaselt ja piinarikkalt tapab. Enne õhtut on nad surnud – kes varem, kes hiljem. Ja sa tead, et minu leiutised toimivad alati."

„Anna neile vastumürki, kohe!"

„Ja sa tead samuti, et vastumürki pole. Mitte kunagi ei ole. Mis sul täna küll lahti on? Aah, muidugi, ma mõistan: ka palgamõrvarist riigireeturil on vastupidiselt kõigile eeldustele süda. Küllap on õigele naisterahvale liiga tehes võimalik iga mees mõistust kaotama panna... Korista nüüd oma hale kuju minu eest, muidu saab ka sinust minu kalli kuninganna õhtusöök," põlastas Raven uhkelt demigrode alfa turja patsutades.

„Ma ei lase sul seda teha!" sõnas mees.

Nagu läbi häguse klaasi nägi Lassy, kuidas Samler punakat mõõka ette sirutades tema ja vihaselt lõugu lõksutava demigrode kuninganna vahele astus. Elukas sarnanes tavalise demigroga paljus, kuid oli ka kõige suurematest alakranidest massiivsem. See tundis lõhnast ära Lassy, kelle isa ta aastaid tagasi hammustanud oli; Harry teda ei huvitanud, kuna tema oli sündinud enne toda saatuslikku missiooni, kuid paistis, et nüüd soovis demigrode kuninganna oma hävitustöö Christopher Rey tütre peal lõpule viia. Tema teel seisis ees vaid üks mees.

Raevukalt kriisates lõi elajas Samleri pihta oma jalgadega, kuid mees põikles iga kord kõrvale. Järsk mõõgahoop tabas demigrode kuninganna külge ning vigastas teda tõsiselt – üks elaja kuuest soomustatud jalast pudenes maha langedes tuhaks. Loom vigises kõrvulukustavalt ning viskus taha poole, kukutades Raveni oma seljast.

Valust ja tigedusest tugevust saanud alfa äsas oma alles jäänud esijäsemega Samleri suunas ning tõmbas tal järsult jalad alt – punapea prantsatas selili ning järgmisel hetkel krabas elukas oma lõugadega kinni tema põlvest. Nüüd oli mehe kord röögatada – ta tundis, kuidas looma nugateravad hambad rebisid läbi naha ja lihaste, tungides seejärel luusse. Ta haaras mahapillatud mõõga järele ning otsekui selles jõudu juurde saades, lõi ta igat oma lihast pingutades selle demigrode kuningannale kuklasse. Elajas lasi valla veel ühe kõrvulukustava kriiske ning muutus tuhaks vaid sekunditega. Alfa pudeneva kuju tagant nägi Samler lähemale tormamas seitset sõdurit koos Amose, Aaro ja Calebiga.

„Viige nad pealegi tagasi Kantsi," hüüdis eemale jooksnud Raven oma demigrode keskelt, „kui te jõuate."

Ta tõi kuuldavale valju kiljatuse ning nagu tohutu tumehall laviin sööstsid kõik demigrod korraga nende suunas.