Hüljatud

238 32 13
                                    

Kara seisis lagedas ruumis, mis oli kunagi olnud tema tuba. Maja oli täiesti tühi nagu ka terve ülejäänud küla. Ta vedas sõrmedega üle tolmuse aknalaua ja silmitses kulunud valgeid kardinaid – kuskil ei paistnud mingeid märke lahingust, kuid kus olid kõik inimesed? Ta avas oma vana riidekapi – tühi nagu ka kõik muud kapid ja riiulid terves majas. Kara oli segaduses. Julgemata lubada endal mõelda kõige hullemat, lahkus ta majast, lootuses leida mingeidki juhtnööre või märke, mis võiks teda aidata.

Neiu mõtles taas möödunud päevale. Mõistus üritas seda eitada, kuid miski tema sees teadis, et see oli tõsi: Veekaru oli ärganud. Ta oli seda tundnud järsku justkui mingi lainena enda üle tulevat ning kuigi ta ei olnud uskunud Elgio olemasolusse, mõistis ta, et mängus oli midagi võimsamat, midagi, mis oli suurem neist kõigist ja see miski elas.

Tuulepahvakuga lõi ta maha külavanema maja lukustatud ukse ning astus avarasse koridori. Ka see hoone oli peaaegu täielikult lagedaks tehtud, vaid mööbel säilis. Kara vaatas läbi mitu maja, leidmata midagi. Parasjagu mingite ilmselt kasutute paberite hulgas ringi tuhnides kuulis ta äkki väljast häält. Hiirvaikselt libistas Taltsutaja end lähima akna juurde ning piilus ettevaatlikult välja, kuid ei näinud kedagi. Ehk oli talle ainult tundunud? Kui mõnda aega oli vaikus olnud, tuli ta hoolega ringi vaadates majast välja. Terves Mismannas ei paistnud hingelistki.

Kuid Kara maja uks oli paokil. Neiu oli täiesti kindel, et tema oli selle sulgenud. Kartlikult hiilis ta oma pere kodu poole, kui äkki jõudis talle kohale, et tegemist võis olla Musta Oda sõduritega – Ida Kants oli langenud ning selle territoorium ei olnud enam turvaline. Kara kirus end mõttes, et ei olnud enne ettevaatlikum olnud. Maja juurde jõudes kaalus ta, kas peaks ehk kasutama seda viimast võimalust põgenemiseks, tal ei olnud ju mingit garantiid, et ta vajadusel sõduritest jagu saaks. Ta hakkas juba ümber pöörama, kui järsku läks uks lahti ning välja astus keegi tumedapäine külaelanik. Mees tormas ehmunud ilmega tema juurde ning Kara taganes jahmunult mitu sammu.

„Mida sa siin teed? Ma ütlesin ju, et ma tulen kohe tagasi. Kallis, sa ei oleks pidanud siia tulema, siin on liiga ohtlik!" nõudis mees talt kätega õlgade ümbert kinni haarates.

Kara oli täielikus segaduses, heitunult lükkas ta võõra mehe tuulepahvakuga eemale: „Kes sa oled? Mida sa mu majas teed? Ja kus kõik teised on?"

Noor mees paistis toimuvast veel vähem aru saavat kui Kara. Kohkunult ajas ta end püsti ning jõllitas tüdrukule kimbatuses näoga otsa: „Kallis, mis toimub, see olen mina, Dwei!" Mees tuli talle jälle lähemale. Kara astus tagasi ning tõusis õhku, valmis võõrast täie jõuga eemale paiskama.

„Ma ei tea, kes sa oled, ja ära nimeta mind nii. Kui sa veel lähemale tuled, lennutan ma su siit minema! Nüüd räägi: mis siin toimub?"

Mehe silmadesse jõudis järsku selgus ning tema näole ilmus ilus naeratus: „Muidugi... Sa oled Kara Lis, eks ole?"

Kara vaatas talle umbusklikult otsa.

„Vabandust, et ma sind ehmatasin, Kara Lis. Minu nimi on Dwei, ma olen abielus sinu õe Cheniga. Ma pidasin sind temaks. Ma tulin ainult korraks siia tagasi. Me evakueerisime terve küla kohe, kui uudised Ida Kantsi langemisest meieni jõudsid. Kõik on elus ja terved, kaasa arvatud sinu pere. Tule minuga, ma viin su nende juurde."

Rahunenult laskus Kara tagasi maapinnale, ta tundis mehe viimaks ära, Chen oli juba enne tema ära minekut Dweiga suhelnud. Nüüd olid nad siis abielus.

„Kus kõik on siis?" päris Kara.

„Peidus mägedes, tunnelites. Must Oda ei leia meid sealt üles – isegi kui nad avastaksid koopa sissekäigu, eksiksid nad tõenäoliselt sinna tunnelite labürinti ära. Tule minuga kaasa, ma viin su sinna," pakkus Dwei soojalt. Kara noogutas; kui tegemist oligi lõksuga, milles ta sügavalt kahtles, suudaks ta kohe ära lennata.

TulemõõkWhere stories live. Discover now