Varjatu

215 23 0
                                    

Lassy otsis kotist kaasa võetud vahaküünla, süütas selle ja istus valgusringi maha. Hinge kinni hoides avas ta kausta, millele oli peale kirjutatud tema isa nimi. Red Christopher Rey oli enne sõda viimast aastat Varjumõõk ning oleks üsna peatselt ülendatud Kirde Kantsi Kaljumõõgaks; oma surma aastal oli ta kõigest kolmekümne üheksa aastane.

„Missioonid ja teened" oli ühe alapeatüki nimi, Lassy käis sealt kiirelt silmadega üle – list oli üsna pikk ning iga missioni juurde oli lisatud märkmeid. Üles oli kirjutatud rohkelt retki põhja poole ja merele, kuid mis Lassyle silma jäi, oli üks esiletõusev missioon itta. See oli nimekirjas eelviimane, peale seda oli toimunud vaid veel üks lühike mereretk. Tekst oli juba üsna tuhmunud ning küünla valguses väga raskesti loetav, tüdruk tekitas ka peopessa väikese leegi ning tõstis selle paberile lähemale.

Osa tinti oli maha kulunud, kuid mida oli veel võimalik välja lugeda ütles, et missiooni eesmärk oli leida pesa, mille demigrod ühte väikest piiriäärset mägiküla terroriseerisid. See leidis aset peaaegu üheksateist aastat tagasi, aasta peale Harry sündi, ning Christopher Rey, kes oli üks selle missiooni juhtidest, tuli tagasi väga raskelt vigastatuna.

Lassyle tundus nagu oleks ruumis hapnikku järsku väga väheks jäänud, kuigi laes olevast avatud luugist hoovas kogu aeg sisse jahedat värsket ööõhku. Demigrod jahivad seda, keda nende kuninganna hammustanud on, ka nende lapsi... Kaustik libises tüdruku sõrmede vahelt ning prantsatas põrandale laiali. Ida Kants...

„See olin mina!" sosistas Lassy õhku ahmides. Ta kahmas dokumendi uuest kätte, lootuses leida midagi, mis ütleks talle, et tema isa ei olnud demigrode alfa poolt hammustatud, et see mürk ei olnud Lassy verre üle kandunud, et tema lahkumine Ida Kantsist ei olnud määranud tema kodu hukku... Tüdruk lappas läbi kaustiku, kuid seal ei olnud enam infot, mida ta juba teadnud ei oleks. Ta soovis, et ta oleks Amost kuulanud, siis oleks ta pääsenud sellest teadmisest. Tema verd olid demigrod käinud Ida Kantsi juures jahtimas kõik need aastad ning eelmise täiskuu ajal, kui Lassy juba põhjas oli, ründasid nad tugevamalt kui eales varem. See kõik oli minu süü... Tüdruk soovis, et saaks selle teadmise unustada.

Kaustiku viimaste lehtede vahelt kukkus välja mingi ümbrik, Lassy võttis selle üles, et tagasi panna, kuid kui ta selle ümber pööras, võis kolletunud paberi pealt lugeda ühe nime: „Lassy Rey". Tegemist oli kirjaga, kuid see oli endiselt suletud ning Punase Mõõga tumepunane pitser puutumata.

See on ju minu oma... mõtles tüdruk kirja veidi ebalevalt kotti pistes. Ta kavatses seda hiljem oma tuppa jõudes lugeda, tahtmata selles ruumis enam sekunditki kauem viibida. Sulgenud kausta, asetas ta selle tagasi kasti, kus olid veel mõned sarnased mapid, kuid neil olevaid nimesi ta ei tundnud. „Najara Lilja Birde", „Samler Owen Monjay" ja veel mõned. Ta käis silmadega üle ka teised raamatud seal, kuid talle ei hakanud silma midagi huvitavat.

Pisut uimases olekus viskas Lassy koti üle õla ning ronis üles sama teed mööda, kust oli alla tulnud. Ta surus peaaegu jõuga alla noana lõikuva süütunde, mis Ida Kantsile mõeldes tema sisemuse krampi kiskus. Olles juba nii kõrgel, et tema pea puudutas lage, sirutas tüdruk ühe käe seljataha ning haakis oma sõrmed luugi serva külge. Seda tegi ta viimasel hetkel, sest järgmisel tema jalg libises ning ta jäi rippuma vaid selle ühe käega. Südame puperdades haaras ta ka teise käega luugi servast ning natukese vaevaga õnnestus tal end katusele tõmmata; seal lükkas ta luugi taas kinni ning vaatas ringi.

Oli üsna kindel, et tuldud teed mööda ei õnnestu tagasi minna, kuna kolm meetrit alla hüpata on üks asi, kolm meetrit üles karata aga hoopis midagi muud. Hämaras kuupaistes ümbrust uurides nägi tüdruk, et lame osa raamatukogu kohal oli kolmest küljest ümbritsetud lossi katusega, neljas külg avanes Sveni aia kohal. Nobedate sammudega jättis ta aia selja taha ja, jõudnud üsna järsu katuseribani, hakkas ta sealt ettevaatlikult neljakäpukil üles ronima.

TulemõõkWhere stories live. Discover now