Tulemõõk

Ettevalmistused

Keskpäevaks oli kuningas kokku kutsunud koosoleku ning väikese hilinemisega lükkas Lassy nõupidamisruumi ukse lahti. Amos seisis parajasti laua otsas, kummardunud mõningate paberite kohale; kui uks käis, tõstis ta pilgu ning tervitas tüdrukut kerge peanoogutusega. Too võttis istet inimesi täis laua ääres Kara ja Siimoni kõrval. Ringi vaadates nägi ta mõnda tuttavat nägu, kuid ka väga palju võõraid.

Amos hakkas rääkima: „Nagu te kõik teate, siis eile õhtul jõudis meieni kinnitus, et Ida Kants on langenud vastase kätte. Must Oda on teinud oma käigu ning nad ei jää ootama, kuni me vastata jõuame. Meie käes on nüüd vaid Põhja, Loode ja Mere Kantsid; asi ei saa enam nii jätkuda, me peame midagi ette võtma ja ruttu! Musta Oda järgmiseks sihtmärgiks on Mere Kants, meie ainuke suurem tugipunkt peale Põhja Kantsi, kui see langeb, on Bakuroni käes kõik suured Kantsid ja linnad siit lõuna pool. Ning kõigi nende ühendatud väele ei suuda isegi Põhja Kants vastu panna, olgu meie müürid ükskõik kui tugevad. Africuse saar ei tohi vaenlasele minna!" teatas kuningas enda kohta ebaloomulikult ärritatult rusikaga vastu lauda lüües. Lassy sai aru, et mees ei olnud juba väga kaua maganud.

Teisel pool lauda võttis sõna üks mees, Lassy tundis ta viimaks ära – tema oli eelmisel ööl raamatukogus Amose ja Sveniga rääkinud ning ka linnas tüdrukut Suure Duendoga aidanud. Ainult seekord ei kandnud ta mitte krunni, vaid tema tumedad rebasekarva juuksed langesid vabalt kaelale ja näole. „Mida me teha saame? Meie allikate kohaselt on Must Oda armee juba liikvel ning Africuse laevastik lihtsalt ei ole piisavalt suur, et panna vastu Lääne ja Edela Kantsi ühendatud sõjalaevastikule: kui meie andmed on õiged, on nende poolt teele saadetud ligi viiskümend täies varustuses alust! See on hullumeelne!" jutles mees ägedalt.

„Nad ei pääse Africusele ligi," segas Siimon kummalise rahuloluga vahele, „Africuse ja maismaa vahel on Ilgora saar ning sellest edasi ulatuvad veealused karid veel sadade kilomeetrite kaugusele. Kui nad tahaksid minna nende ümbert ringiga, peaksid nad randuma kaugel Mere Kantsist: metsa ääres, kus on juba kohalikel selge eelis." Laua ümbert kostis nõustuvat mõminat.

„See Ilgora saar on lasknud teil mugavaks muutuda," sõnas punapea süngelt, „ma ei kahtle africuuslaste vapruses või sõjakuses, kuid te olete jätnud oma sõjalaevastiku ülesehitamise unarusse ja nüüd maksab see teile kätte."

„Millest sa räägid? Ma ju ütlesin: nad ei pääse meile ju niikuinii ligi!"

„Nendega on Africuselt pärit kapten. Tema juhib nende laevastiku mööda Ilgora veealustest kaljudest," teatas Amos raskelt.

Siimonil kulus hetk, et reageerida: „Mida?" sosistas ta jahmunud vihast väriseva häälega.

„Ma kardan, et see on tõsi, Siimon," vangutas kuningas tõsiselt pead.

Noormees hüppas püsti, silmad välkumas, ja virutas raevunult rusikaga vastu lauda: „REETUR!" Lassy ja Kara pidid ta jõuga tagasi istuli tõmbama.

„Ma olen täiesti nõus," vastas Amos, „kuid me ei saa sinna midagi parata. Meil on vaja plaani, kuidas Africust aidata, sest Samleril on õigus – Mere Kants ei suuda üksi sõjalaevastikule vastu panna. Loode Kantsil on mõned laevad, kuid mitte piisavalt, et võistelda nii suure laevastikuga, ja isegi kui oleks, ei jõuaks me ealeski õigeks ajaks sinna. Kõik ideed on teretulnud," sõnas ta tungivalt lauasolijate poole pöördudes. Vaikus täitis saali ning vahetati vaid nõutuid pilke.

Viimaks võttis taas sõna Siimon: „Mina lähen."

Amos vaatas talle üllatunut otsa: „Sina? Kuidas sa plaanid hakata vastu sõjalaevastikule? Või õigel ajal sinna jõuda?"

„Minuga tuleb kaasa väike salk Mõõku, me asume kohe teele Loode Kantsi poole, seal me ei peatu, vaid läheme otse laevale; mis Veetaltsutaja ma oleks, kui ma ei oskaks seda ühte laeva piisavalt kiiresti liikuma panna. Mere Kants asub saare idarannikul, sealt ründab ilmselt ka Must Oda. Mina üritan laevu rannikust eemale hoida, samal ajal kui parimad võitlejad Africuselt ja siit lähevad ükshaaval laevadele, et neid kahjutuks teha: lõhuvad ära nende katapuldid enne, kui need jõuavad Kantsi kahjustada. Kui see on tehtud, võtavad saare mehed laevadel olnud Musta Oda väed rannikul vastu, küll meie juba oskame neid sobilikult tervitada!" Siimoni silmist paistis otsusekindlus.