Tulemõõk

Seenior

Siimon astus esimesena jaheda värske õhu kätte, ere päikesevalgus nõudis hetke harjumiseks. Ringi vaadates nägi kolmik, et nad seisid lossiaias, kuid nii kaugele, kui silm ulatus, ümbritses seda kõrge müür. Aia keskmes asetses maapinnale immitsev kuumavee allikas ning sellest vaid paarikümne meetri kaugusel väike puust hütt, mille poole Amos kohe sammud seadis.

Ukseni jõudnud, koputas ta sellele: „Sven?" Majakesest ei tulnud mingit vastust, kuningas koputas veel paar korda, kuid endiselt jäi kõik vaikseks. „Ta on ilmselt väljas," sõnas Amos kaasas olijaile, „vaatame pisut ringi."

Seltskond suundus Amose juhtimisel ühe tihedama salu poole, mille keskel auras tilluke tiik ning selle juures vee kohale kaarduvate heledaid lehti täis okstega jändrik. Puu alt paistis kellegi ümar kogu.

„Sven!" hõikas Amos eemalt. Mees oli end tekkide sisse mässinud ning istus mugavalt puu kahe juure vahel, nõjatudes toeka tüve vastu. Hüüdmist kuuldes võpatas ta kergelt ning pööras pea tulijate poole; kuningat nähes venis tema kortsulisele näole hambutu naeratus.

„Ma arvasingi, et võin su siit leida," naeratas Amos, „tundub, et sul on aeg uue põlvkonnaga kohtuda." Noored seisid pisut eemal, kui Amos vanamehega rääkis.

„Mida ta mõtleb „uue põlvkonna" all?" sosistas Siimon vaikselt.

„Meie oleme väga noored, tema on väga vana, mida sa ise arvad?" susistas Kara vastu. Siimon kehitas vaid õlgu.

„Tulge siia poole, ma tahan teid tuttavaks teha!" hõikas Amos triole. Pisut arglikult tulid nad lähemale. Kara astus kõige ette ning naeratades tegi ta viisaka kummarduse, kohmetult järgisid Siimon ja Lassy tema eeskuju.

„Sven, saa tuttavaks, need on Kotka mäestiku Kara Lis Sanso, Õhutaltsutaja, Ida Kantsi red Lassy Rey, Tuletaltsutaja, ja Africuse saare red Siimon Noah Feliz, Veetaltsutaja. Noored, see siin on Estebani teadaolevalt vanim inimene – red Sven Asken, Veetaltsutaja." Kõigil kolmel vajusid suud lahti.

Siimon laskus ühele põlvele ning langetas lugupidamise ja austuse märgiks pea, tüdrukud tegid tema järel sama.

„Ma ei suuda väljendada, kui alandlikuks tegev ja imeline on teiega kohtuda," sõnas Siimon endiselt langetatud peaga.

„Tõuske üles, lapsed," kähistas vanamees naeratades, „ma vabandan, et ma ei ole üldse ette valmistunud, meie kuningas ei hoiatanud mind, et ta plaanib teid kokkulepitust varem siia tuua," nentis ta Amosele etteheitvat pilku saates.

„Ma otsustasin selle kasuks alles mõned minutid tagasi. Nad leidsid raamatukogu üles." Sven noogutas mõistvalt.

Amos pöördus taas noorte poole: „Sven on siin elanud juba viimased üheksateist aastat. See müür, mida te näete, ehitati tema palvel tema sajandaks sünnipäevaks, et ta saaks pisut vaikust, rahu ja omaette olekut. Ta võib siit lahkuda, millal ise tahab, kuid seni pole ta selleks soovi avaldanud," vanamees noogutas kuninga jutule rõõmsalt kaasa, „Sven on minu väga hea sõber ja võrratu vestluskaaslane. Ning peaaegu kõike, mida ma Veetaltsutamise kohta tean, on tema mulle õpetanud."

Siimon naeratas laialt ja pöördus Sveni poole: „Kas te ehk saaksite ka mind õpetada, red Asken?" Lassy ei saanud enam aru, kas vanamees noogutas nõustumise märgiks või oligi tal komme pead kergelt üles-alla nõkutada.

„Kutsu mind Sveniks, poja. Ma õpetan sind hea meelega. Suurima osa ajast ma loen ja treenin veel ise niipalju, kui ma jõuan, kuid tuleb leida ka aega nende teadmiste edasi andmiseks. Amos on tark poiss, kuid on asju, mida saab õpetada vaid Taltsutajale."

Siimon tänas meest laia naeratusega.

„Ma peaaegu kadestan Sveni," õhkas Amos neid ümbritsevat aeda imetledes, „lihtsalt päevad läbi selle looduse keskel istuda ja lugeda, õppida ning siis kõike seda järgmisele põlvkonnale edasi anda... Kõlab nagu tõeks saanud unelm."