Tulemõõk

Ekstreemsed meetmed

Mõõk seiskus mõne sentimeetri kaugusel Lassy näost. Sõdur seisis, peas ilme, nagu hakkaks midagi ütlema, kuid sõnu tema suust ei tulnud, ainult tihe purpurne juga. Tema ühest õlast turritas välja kuninglikku vappi kandev käepide ning teisest õlast verd tilkuv mõõgatera ots. Tarla oli oma mõõga odana üle parda heitnud ning sellega Lassyt rünnanud rüütli ühe hooga täielikult läbistanud. Verd kuristades vajus mees tekile põlvili ning õuduse värinaga haaras tüdruk maast oma mõõga, et taas võitlusesse asuda.

Vastased sööstsid Tarla poole, kuid naine ei jäänud neid ootama – ta kihutas teda tema mõõgast eraldava kolme rüütli suunas ning veeretas end nende ees külili maha, surudes vöölt haaratud pistoda esimesele mehele põlveõõndlasse ja paisates samal ajal teise vaenlase oma jalgadega pikali. Hetkegi kõhklemata väänas ta maha lennanu käest mõõga ning veristas kahe löögiga kõik kolm Oda. Sekunditega jõudis ta taas enda mõõgani ning rabas selle surnud mehe rindkerest välja.

Tarla ja Lassy said jagu Odadest, kuid oli juba hilja – tohutu raudkuul lendas vihinal Mere Kantsi poole. Lassy jälgis, kuidas see mürtsatas vastu kindluse kaldus müüri ning isegi nii kaugelt võis eristada sellesse raksatavaid mõrasid ja alla pudenevaid rahnusid. Tarla tegi heitja ühe löögiga kahjutuks, vähemalt ei tulista see laev enam rohkem.

„Rey, mida sa ometi mõtled? Sa oled Tuletaltsutaja, näita, et sa oskad ka midagi!" hüüdis Tarla, kui nad said viimaks hetke hingata.

„ Ma ei ole kunagi varem tuld meelega inimeste vastu kasutanud," sõnas Lassy vaikselt, „ma arvasin, et Musta Oda omadega ei tule probleeme, kuid ma eksisin... Ma ei suuda seda!"

„Mil moel on hea mõõgalöök ohtlikum kui tulepahvak? Lassy, sa oled siin selle pärast, et Amos Valiente usaldas, et sa oled selleks ülesandeks piisavalt võimekas. Sa oled küll veel noor, ja ma ütlesin seda talle, kuid tema usub sinusse," Tarla kummardus kergelt, niiet tema silmad olid Lassy omadega ühel kõrgusel, „see, mis siin toimub, on kohutav. Kuid praegu ei ole meil muud valikut, kui sellega lihtsalt tegeleda. Üks minu ülesannetest on sind kaitsta, kuid sa pead seda ka ise tegema; ise valid, kuidas. Kuid anna oma parim või need tuhanded inimesed, kelle eest me võitleme, surevad."

Sa oled kohe sündinud selle töö jaoks ... mõtles Lassy oma peas sapiselt muiates. Talle meenus vestlus Siimoni õe Ayalaga ning ta pidi tunnistama, et Tarlal oli õigus – neist sõltus liiga palju. Ta teadis, et kui ta ei oleks kasutanud tuld ja kui Tarla ei oleks sekkunud, ei oleks ükski neist neljast sõdurist kõhelnud teda tapmast. Oleks ju lihtne samaga vastata, kuid kas see oli selline inimene, kelleks ta muutuda tahtis?

Nad ruttasid tagasi sinna, kus ammu konks köiega reelingu külge kinnitunud oli, ning Tarla lasi Lassyl ees alla minna. Seejärel võttis ta konksu enda kätte ning hüppas otse alla paati. Alus kõikus ehmatavalt ning vett loksus sisse, kuid nii paat kui ka Tarla jäid püsti. Laine kandis nad eemale esimesest laevast ning peatselt olid nad järgmise juures, juba tõstis Tarla üles ammu ning saatis konksu parda poole teele. Ja uuesti... mõtles Lassy judisedes.

***

Kaldal hakkas Siimon murelikumaks muutuma – asjad ei kulgenud nii, nagu ta oli lootnud. Kohe üldse mitte.

„Ja läheb: tõmba!" ta tõmbas vett kaares enda poole, „tõsta!" mõne tugeva liigutusega kurrutas ta vee enesestki mitme meetri jagu kõrgemaks, „ja LÜKKA!" ning täie võimsusega tõukas ta üles koolutatud merevee tulevate laevade suunas. Iga uus laine aeglustas vastaste aluseid hetkeks, kuid siis jätkasid nad visalt edasitungi, nagu polekski midagi vahepeal juhtunudki. Lained ei olnud ei piisavalt tugevad ega kiired ning Siimon teadis seda. Ja ta hakkas väsima.

„Mul on midagi rohkemat vaja..." pomises ta hajameelselt ringi vaadates, justkui ümbritsevalt rannaliivalt vastust leida lootes. Kuid peenikesed kivimiterakesed talle ideid ei pakkunud. Pingutusest juba hingeldades hakkas ta uut lainet looma, kui nägi taeva poolt tohutut raudkuuli otse enda suunas lendamas. Instinktiivselt tõstis ta käed näo ette risti, kuid selle liigutusega tõmbas ta enda kohale ka pooliku laine, mis siis massiivseks jäämüüriks külmus.