Tulemõõk

Kivivärav sulgub

„Nad viisid Harry Halli Saali," juhatas Samler vaikselt, kui seltskond tema järel mööda tühja koridori liikus.

„Öösel?" päris Aaro kahtlevalt, „oled sa selles kindel?"

„Bakuron tahab teada, mida ta mäletab, ning ta ei vaja selle vestluse juurde liigseid silmapaare tunnistajateks, seal on vaid mõned valvurid," vastas Samler.

„Ma usaldan Aarot," sosistas Lassy enda kõrval astuvale Siimonile, „kuid ma ei saa ikkagi aru, miks ta Owenit nii pimesi usub, praegu võib ta meid samahästi ka lõksu viia!"

„Kes?" oli sõber segaduses.

„Samler. Samler Owen Monjay," selgitas tüdruk vaevukuuldaval sosinal.

„Africuse lahingus sain ma kontakti Elgioga, ma saavutasin Taltsutamise kõrgeima vormi ning selle ajal nägin ma kõike. Reaalselt kõike, mis toimus: isegi inimesi ja nende mõtteid, kaasa arvatud Samleri omi, ning ma tean, et teda saab usaldada, ta räägib tõtt," kostis mees kindlalt.

Eks näeb.

„Ka Kara saavutas selle kontakti – ma olen üsna kindel, et ma tundsin seda," sõnas Lassy teise teemaga jätkates.

Siimon noogutas: „Elgio on kõigis Taltsutajates ning mingil tasandil tajume me alati ükteist."

„Tasa, ma arvan, et keegi tuleb!" sosistas Samler tõrvikut Tarlale ulatades, naine astus taha poole ning varjas leegi kuma oma mantliga. Koos Siimoni, Aaro ja Tarlaga oli Monjay ühe salakäigu kaudu lossi sisse toonud kümme Tarla parimat rüütlit, kes nüüd valvsalt mööda tõrvikuhelgist koridori nende järel kõndisid. Kõik jäid surmvaikseks, oli kuulda vaid nurga tagant neile lähenevaid teravaid asteid. Samler ja Aaro, kes käisid kõige ees, liibusid hiirvaikselt seina vastu, jäädes tulijat ootama: kogu jõudis vaevu ümber nurga astuda, kui juba seisis ta vastamisi Kaljumõõga relvaga.

„Ära tee piuksugi!" sosistas mees võõrast ettesirutatud mõõgatera ähvardusel nurka surudes. Tarla tõi tõrviku taas ette ning ulatas Samlerile, kes sellega võõra juurde astus ning tolle näo ligi tõstis: see oli Raven. Naine oli ilmselt midagi kiirustades kirjutanud, kuna tema käe külg oli tindine ning tumeda kitsa kleidi varrukas oli määrdunud haruldaselt valge vahaga.

„Niisiis sa tulistasidki selle Tardiumi noole meelega Lassyst mööda," sõnas Raven talle omase jahedusega.

„Loomulikult," ohkas Sam kummaliselt haletseva tooniga. Raven ei kostnud midagi selle pealt, vaid lihtsalt silmitses meest endise kalgi ilmega.

„Mida me temaga teeme?" päris Aaro, „me ei saa teda minema lasta, ta ajaks terve Kantsi jalule. Ehk saame me ta kaasa võtta ning Harry vastu vahetada?"

„Ei, ta võib kära teha ning sellega meile liigset tähelepanu tõmmata. Ning niipalju kui ma Bakuronit tean, pööraks ta selle olukorra suure tõenäosusega oma kasuks," vastas Samler kimbatusse aetult.

„Aitab sellest jamast," sekkus Tarla nende vestlusesse, „meil ei ole aega siin hommikuni passida." Ta kahmas vöölt noa ning lõikas ühe kärme liigutusega pika riidejupi Raveni kleidi servast. Mõne hetke pärast olid nii neiu käed kui ka suu kinni seotud ning Tarla hoidis teda kindlalt oma haardes. „Me lukustame ta esimese ette juhtuva ukse taha ja liigume edasi."

„Tuba, kuhu nad mu enne Shawanno mänge ettevalmistuseks viisid, peaks siin samas olema," meenus Lassyle ning Samler noogutas selle kinnituseks. Peagi nad möödusidki sellest ning, sulgenud sinna Raveni, jäätas Siimon luku, kasutades vett, mida ta sinnani rusika suuruse kuulina kaasas oli kandnud. Nad hakkasid lähenema Hallile Saalile, mille ust valvasid väljast kaks valvurit. Vaatamata kindlalt suletud ustele kandusid hääled seest poolt nurga taga varitseva seltskonnani.