Tulemõõk

Põhja Lõvi

Siimon muutus järjest kiiremaks, kuni viimaks ta tormas täiel kiirusel mööda vett laevade poole, tõmmates igal sammul merd endaga kaasa üheks tohutuks hiidlaineks. Africuse sõdurid olid Kantsi varjust välja tulnud ning kõigi silmad olid kinnitunud temale. Ka Noah Feliz oli seal, Siimon nägi neid ning teadis, et nad kõik kartsid, ka tema isa kartis, kuid oli tema üle uhke. Elgios avaldusid Siimonile nende mõtteid nagu ka kõigi teiste inimeste omad, see oli vägev tunne. Ta sööstis üle vee pinna vaenlase laevastiku poole, jättes merepõhja enda taga täiesti lagedaks.

Meri kerkis Taltsutaja jalge all kolossaalseks tsunaamiks, kõrgemaks isegi kui Mere Kants kalju serval. Laine kergitas laevad mitmekümne meetri kõrgusele rannaliiva kohale, heites need siis tohutu jõuga avamerele. Siimon tajus kõike toimuvat viimsegi detailini, ta teadis täpselt, kus on nende omad, ning ükshaaval tõmbas ta Mõõgad laevastikust eemale turvalisusesse.

Kuid võitlus Musta Oda vastu ei peatunud seal: Siimon vaatas ringi kõigi vastaste keskel ning sukeldus siis noolterahest eemale põigeldes sügavale mere põhja. Seal ta peatus hetkeks, tajudes kogu teda ümbritseva vee üüratut jõudu. Ta tundis väge enda sees liikuvat ja tema liigutusi juhtivat – sellele alludes sirutas ta käed külgedele ning keeras end kohapeal ringiratast. Vesi järgnes talle ning samasuguse kiirusega, nagu ta oli sööstnud mere põhja, tõusis ta taas üles, tõmmates vett endaga koos kohutavasse keerisesse, mis laevad ümber paiskas ja mehed vee alla jättis. Mõne liigutusega surus Siimon keerise jõu hoovuseks, mis haaras endasse kogu Musta Oda armee jäänused ning paiskas need avamerele piisava hooga, et see kandnuks neid kasvõi Ilgora saareni.

Meri rahunes järsult ning vesi paiskus tagasi vastu kallast. Juubeldav võidukära rõkkas üle vete, kui Siimon taas rannale astus. Tema ülesanne Veekaruna oli selles korraks täidetud. Nad olid lahingu võitnud.

Kuid ometi oli tähelepanuta jäänud midagi väga olulist: Lassy kaljude varju seilanud Raveni laeval.

***

Tohutu laine oli vastu laeva põrganud, lüües kõik pardal olijad pikali. Lassy oli olukorrast kiiresti toibunud ning end muidu Duendo kinni hoitud kettidest vabastanud. Frustratsioonist ja hirmust värisedes lõi tüdruk enese ümber taas tuleringi, kuid seekord ei kavatsenud ta kedagi läbi lasta. Vastased taganesid temast, kuid ükski laev ei ole lõputult suur ning peagi polnud enam kuhugi taanduda. Keegi sõdur üritas läbi hüpata, kuid põletas vaid oma jalgu, mille peale ta kaaslased ta põlevana vette heitsid.

„Rey!" röögatas Raven valjult, Lassy nägi teda läbi leekide, hoidmas nuga kabuhirmus ja pisarais Oliveri kõril, „sa kas annad alla, või sinu väike sõber ja sinu vend surevad!"

Lassy vastas talle metsikult tekki õgivate leekide keskelt: „Sina kas lased lahti Oliveri ja minu venna, või ma põletan maha terve selle laeva koos kõigi pardal olijatega!"

Raven naeratas: „Mulle meeldib sinu julgus, kuid sa said valesti aru: see ei ole tehing, see on ultimaatum. Alistu või vaata oma sõpra ja venda suremas! Või veel parem," ta kutsus Harry enda juurde ning surus Oliveri ja noa tema käte vahele, „vaata, kuidas su vend tapab sinu sõbra." Lassy arvas, et ta süda jättis kindlasti löögi või paar vahele.

„Sa bluffid! Mina aga mitte, vabasta nad või ma lasen sinu koos terve su laevaga õhku!" hüüdis tüdruk leeke kõrgemaks tõstes, kõik tõmbusid veel mitu sammu tagasi.

„Sinu valik," mõnules Raven õela naeratusega, ta tõstis käe pea kohale ja pöördus Harry poole, „kui ma käe alla lasen tapad sa poisi ning siis oma õe."

„Just nii!" vastas Harry mehaanilise tooniga. Need olid esimesed sõnad, mida Lassy tema suust peale kümmet aastat lahusolekut kuulnud oli. Ta mäletas oma venda, küll häguselt, kuid siiski, ning see ei olnud sama inimene: Harry pilk oli täielikult klaasistunud ning tüdruk ei kahelnudki, et ta täidab Raveni käsu.