Tulemõõk

Laul Esimesest Taltsutajast

Terve loss oli ehteis sel õhtul, mil Hanna mööda kivipõrandale lilledest rajatud teerada läbi troonisaali kogunenud rahvamassi astus. Tasane vilepilli hääl kaikus üle saali ning Lassy tõdes mõttes, et ta pole terve oma elu jooksul näinud Aarot nii õnnelikuna, kui sel hetkel trooni ees Hannat silmitsedes. Oma õe Marina vanima poja käevangus astus naine üles trooni ees olevatest trepiastmetest, kus ta laialt naeratades Aaroga vastamisi seisma jäi.

„Kallid külalised," alustas abielu täideviija kohustuse endale võtnud Amos, „me oleme sellel õhtul kogunenud siia tähistamaks Arathorn Elijah Rey ja Hanna Sherise astumist ühisesse abiellu. Mul on hea meel näha, et need kaks on leidnud rõõmu ja õnne, mida me kõik nendel tumedatel aegadel nii hädasti vajame." Hetkelise mõttepausi ajal ristus Amose pilk eemal uhkelt seisva Tarla omaga. Naine naeratas talle suunurgast ning kuningas jätkas oma kõnega, paludes järgnevalt abiellujatel öelda traditsioonilised sõnad.

„Mina, Arathorn Elijah Rey, vannun sind, Hanna Sherise, kaitsta, hoida ning igas asjas ja igas olukorras armastada ja austada. Sina oled minu pere ning mina kuulun sulle. Ei iial reeda ma sinu usaldust ega pea midagi sinust kallimaks. Seda luban ma oma au ja elu nimel nüüdsest ajast kuni aegade lõpuni." Mees hingas ärevalt sisse-välja ning pigistas õrnalt Hanna kätt.

„Mina, Hanna Sherise, vannun sind, Arathorn Elijah Rey, toetada, hoida ning igas asjas ja igas olukorras armastada ja austada. Sina oled minu pere ning mina kuulun sulle. Ei iial reeda ma sinu usaldust ega pea midagi sinust kallimaks. Seda luban ma oma au ja elu nimel nüüdsest ajast kuni aegade lõpuni."

„Nende vannete alusel kuulutan mina, Amos Valiente, Estebani õigusjärgne kuningas ning riigi kaitsja, teid abiellunuks. Sümbolina oma igavesest armastusest võid suudelda pruuti!"

Saal rõkkas aplausist, kui kahed huuled kokku puutusid ning pruutpaar suursuguselt mööda treppi alla ning seejärel rahvamassi eesotsas peosaali suundus. Vali muusika lõi mängima ning avaral tantsupõrandal tehti ruumi äsjaabiellunute esimeseks tantsuks.

„Ma ei teadnud, et Aaro tantsida oskab!" sosistas Siimon lõbusalt rahvaga kaasa plaksutavale Lassyle, kui Aaro erksa muusika saatel heledas pitsiga kaetud kleidis naervat Hannat keerutas.

„Meil on Ida Kantsi palees vaid mõni pulm olnud, Aaro ei tantsinud neist üheski," vastas Lassy, „ma arvasin, et ta ei oska tantsida ning lohutasin end alati, et „ära muretse, vähemalt ei ole sina siis ainus"."

Ka ülejäänud rahvas, kelle hulgas rohkelt nii Põhja kui ka Ida Kantsi asukaid, hakkas tantsupõrandale kogunema ning peagi oli saali serva jäänud vaid mõni üksik inimene. Lassy märkas eemal laua taga istumas ka Adamt.

„Siin on tõepoolest kõik kohal," sõnas tüdruk peaga vanamehe suunas osutades.

„Paistab nii," nõustus Siimon, „tahad ka tantsima minna?"

„Ja olla ainus kleidiga inimene terves ruumis, kes tantsib nagu oleks tal kolm vasakut jalga?" naeris tüdruk.

„Ma võin ka kleidi selga panna," vastas Siimon lõbusa muigega, „siis ei ole sa päris ainus." Lassy vaid turtsatas selle peale naerda. „Ole nüüd," jätkas africuuslane, „isegi Kara ja Caleb paistavad omavahel tegemas võistlust, kes suudab rohkem teise ümber keerutada! Kõrvalpõikena: nad on mõlemad kahtlemata väga tublid tantsijad, kuid ma imestan, et kumbki neist veel peapööritusega pikali pole lennanud."

„Kara on tornaadosid loonud, ma usun, et ta elab veidikese tiirutamise üle. Ning Caleb on alati selline olnud," sõnas Lassy meeleolukalt.

„Noh, Kara rääkis alati, et ta tahab endale andekat meest, tundub, et nüüd ta siis kellegi leidis."