Tulemõõk

Lõksulangemine Leikis (I osa)

Lassy istus küljega vastu suurt kivi toetudes rohul ning vaatas uneleva näoga ühte Amnise harujõgedest lõikamas tumeda lindina läbi punaste lehtedega ablapuude tihnikust. Nii rahulikult voolas sügav vesi, laskmata millelgi toimuvast end häirida, justkui ei olekski seda ümbritsev kuningriik lagunemas kildudeks. Miski selle tüünes vankumatus jooksus mõjus rahustavalt, nagu öeldes, et mis iganes ka ei juhtuks, tema voolab ikka edasi. Isegi, kui see säng kuivab, leiab vesi uue tee ning voolab ikka edasi. See oli nii enne neid ning jääb nii ka siis, kui nemad läinud on.

„Me peame varsti edasi minema," kuulis tüdruk seljatagant Kara häält.

„Ma tean," vastas ta vaikselt, suutmata kiskuda pilku jõe lummuselt, „ma tahtsin lihtsalt veidikeseks maha istuda ja hingata. Siin on nii rahulik ja vaikne, ma ei taha veel lahkuda."

Kara hingas sügava sõõmu värsket veehõngulist õhku ning toetas end kivile Tuletaltsutaja kõrval. Mõne hetke istusid nad nii vaikuses, otsekui kartes liigse käraga looduse rütmi häirida.

„Siimon üritas mulle õpetada, kuidas Elgioga kontakti saada ja näha asju kaugel eemal, nagu siis, kui ma Torrase orust sind nägin," sõnas Kara vaikselt, „ma arvan, et ma teen juba edusamme."

„Jah?"

„Mulle meeldib see: rahulikult istumine ja lihtsalt sellele keskendumine."

„Oled sa midagi näinud ka?" päris Lassy end huvitatult kaaslase poole pöörates.

„Mitte midagi konkreetset, kuid ma tean, et minu õde ja vanemad jõudsid ilusti Põhja Kantsi. Ma küll ei näinud midagi, see oli pigem lihtsalt teadmine."

„Mul on hea meel seda kuulda. Ka mina proovisin mõnda asja nii teada saada, kuid ma arvan, et selle toimimiseks peab see kontakt eelnevalt juba olemas olema, nagu sinul ja Siimonil."

„Võimalik küll. Aga mida sa teada tahtsid?"

„Raveni plaanide kohta. Mul on tema suhtes imelik tunne."

„Sa mõtled üle. Keskendu parem sellele, mida sa tead: Raven ja tema isa on meie vaenlased ning nad tuleb tagasi lüüa."

„Küllap on sul õigus," ohkas Lassy käega läbi veidi üle õla ulatuvate juuste tõmmates. „Kuidas muidu sinul ja Calebil läheb? Te tundute päris hästi läbi saavat."

„See on segane," sõnas Kara, „ta meeldib mulle väga, võibolla isegi liiga palju... Ma kardan pidevalt, et temaga võib midagi juhtuda, või et ta leiab ehk kellegi teise. Sina tunned teda kauem, oskad kommenteerida?"

„Hmm," venitas Lassy, „neidusid on tal tõepoolest kombeks tihti vahetada, ta on üsna edev, kui aus olla, kuid mulle tundub, et sinuga on teist moodi. Sa ei tundu olevat lihtsalt keegi, kellega lihtsalt pooleldi igavusest, pooleldi edevusest tiiba ripsutada, mulle tundub, et ta päriselt hoolib sinust. Kuid kui sa tahad kindlalt teada, siis sa pead lihtsalt temaga rääkima."

„Ma tean," puhises Kara kivile pikali visates.

„On tüütu mängida küpset täiskasvanut, kas pole," naeris Lassy.

„Ja mitte vähe!" liitus ka Kara. „Kuid edev on Caleb tõepoolest."

„Või veel! Täna hommikul tahtsin ma ujuma minna, kuid ma pidin ligi viisteist minutit ootama, kuni too tüüp oma soengut sättis!"

„Ja oleks siis vaid see üks kord," muigas Kara nõustuvalt. „Kuid vähemalt on ta nüüd oma lõuga korralikult puhtaks ajama hakanud, mulle üldse ei meeldi habemed!"

„Miks mitte?"

„Miks peaks? Minu arvates sobib habe ainult mõnele üksikule erandile, näiteks Amosele. Ja loomulikult sinu lemmikule punapeale," pilgutas Õhutaltsutaja silma.