Tulemõõk

Metsasaar

Mõni öö tagasi oli üks nende toidupakkidest puu otsast alla kukkunud, misjärel metsloomad selle sisu täielikult nahka pistsid, jättes neile vaid kaks toidumoona kotti, millest alles veel üks.

„Miks? Kas sellel on midagi viga?" päris Kara kohkunult.

„Ei, just vastupidi. See tundub väga hea ja siin on küllaltki jahe ka, seega ma usun, et see püsib veel mõnda aega värske. Ma arvan, et me peaksime selle Oda Lagendiku ületamiseks alles jätma, sest muidu on meie varud juba enne sinna jõudmist otsas."

„Su jutus on iva," vastas Kara, „aga meil on siiski ka praegu toitu vaja. Kust me seda saame?"

„Me läheme jahile!" teatas Lassy oma pistoda välja tõmmates, „Ida Kantsis viskasime me pidevalt võidu nuge. Ma ei olnud selles just parim, aga see pistoda on üsnagi sarnane nendele nugadele, mida me seal kasutasime. Ma usun, et ma võin mõnele loomale isegi pihta saada!"

Kara naeratas pisut kahtlevalt, kuid kuna mõlemal olid kõhud tühjad, siis ta nõustus: „Olgu nii. Sina lähed jahile, mina vaatan, kas siin kuskil ka midagi söödavat kasvab. Aga ärme lahku üksteise nägemisulatusest, me oleme endiselt Kirde Kantsi territooriumil ja on parem, kui me siin ära ei eksi."

Nad jätsid muud asjad puu otsa, kaasa tulid vaid pistoda ja Kara väike õlakott. Nad ronisid vaikselt puuotsast alla, või vähemalt Lassy ronis, Kara hüppas: need meetrid olid tema jaoks justkui mitte midagi.

Peale mõnda aega ring hulkumist tuli aga tõdeda, et metsa alustaimestik ei olnud just kiita, enamjaolt vaid maha langenud lehed ja samblik, ning ka loomi ei õnnestunud tüdrukutel kohata.

„Teisel pool Oda Lagendikku on mets palju mitmekesisem. Ja ka loomi on rohkem," lubas Kara, kui nad olid juba ligi tund aega midagi leidmata puude vahel ringi hulkunud.

„Oota," sosistas Lassy järsku seisma jäädes ja kindlalt ühte natuke eemal asuvat punkti silmitsedes, „seal. Näed või? See on jänes! Kindlalt üks suurimaid, keda mina näinud olen!" Tüdruk tõstis kärme liigutusega käe ja sekundi pärast lendas pistoda sinna poole, kus loom oma hommikueinet nautis. Relv tabas puud rohkem kui pool meetrit jänese peast kõrgemal ning loom oli sekundiga kadunud.

„Sa tõepoolest ei ole selles just parim," nöökis Kara.

„Ah, ole kuss!" vastas Lassy hapult, „siin on lihtsalt halb valgus."

Tüdruk kõndis tolle sama puu juurde, mis oli just hetk tagasi pistoda teraga pihta saanud; ettevaatamatult kummardades lõi ta oma pea ära vastu mingit kummaliselt puu ümber väändunud roigast. Sikutanud oma relva tüvest välja, astus ta uudishimulikult ümber puu, mis tundus olevat kordades jämedam teistest seni nähtutest. Ta puges ragina saatel läbi seda hiiglast ümbritseva tiheda võsa ning jõudis mõne kriimu hinnaga teisele poole.

Peale pikalt hämaras metsas viibimist mõjus erk päikesevalgus lausa pimestavana. Pool-sulgunud laugude vahelt kissitades silmitses Lassy enda ees avanevat lummavat vaatepilti. Puna-musta kirjute ablade hulgas ilutses kõikjal tema ümber tohutult palju erinevate koloriitidega puid: helehallid koored ja pikad kuldkollased lehed, pruunid tüved ja rohelised igat sorti erineva kujuga lehed. Mõnel puul kasvasid isegi viljad ja kuigi mujal oli ilm veel varakevadiselt jahe, tundus see koht nagu väike uks ees ootavasse suvve. Puude vahelt lookles siia-sinna väike kaladerohke ojake, mis oli liiga kitsas silla ehitamiseks kuid samas natuke liiga lai, et sellest üle hüpata. Kogu see koht oli justkui varajane suve saareke keset vaikselt, kuid järjekindlalt talvest taastuvat puude merd. Lassy vaatas ringi ning pani tähele, et oli igast küljest tiheda võsaga ümbritsetud.

Selle pärast me Karaga seda eemalt ei näinudki, mõtles ta sõrmedega üle puu krobelise koore tõmmates. Alles Karale mõtlema hakates pani Lassy tähele, et too teda juba mitmendat korda hõikab.

„Minuga on kõik korras!" hõikas tüdruk üle õla, „aga sa pead siia tulema, sa ei usuks mind, kui ma kirjeldaks!" Ta nägi, kuidas ühes kohas mõnekümne sammu kaugusel oli üks vana puu kirvega sillaks üle oja langetatud; ilmselt polnud nemad esimesed, kes selle koha leidnud olid. Kuna see kohake jäi neile peaaegu tee peale, otsustasid nad seal veidi pikemalt peatuda ning oma toiduvarusid täiendada kaladega, mille Lassy kohe väikese tulekera sees ära küpsetas, samal ajal kui Kara suitsu laiali keerutas.

„Sa peaaegu et oskad süüa teha," nentis Kara rahulolevalt, kui nad maha kala sööma istusid, „kas su ema õpetas sind?"

Lassy raputas pead: „Mu ema suri mind sünnitades."

„Oi," pomises Kara vabandavalt, „minu kaastunne. Ja su isa suri ülestõusu alguses, eks?"

Tüdruk noogutas: „Mustal Odal oli algselt kolm juhti: Malon Bakuron, Xarel Moon ja Peter Ehmre; Bakuron tappis oma kaasjuhid, kuid enne, kui see välja tuli, oli tema juba Põhja Kantsi jõudnud ning seal võeti tema ja mõned tema kõige ustavamad järgijad loomulikult lahkesti vastu. Keegi ei saanud aru, et midagi on valesti enne, kui Bakuroni mõõk kuninga roiete vahelt välja turritas. Minu isa, Aaro ja Carl Valiente olid toona kõik väga head sõbrad ning kui Bakuron ründas, jäi mu isa Põhja kuninga nooremat venda Amost kaitsma, kuid käskis Aarol minu ja mu vennaga põgeneda..."

„Sul on vend?" segas Kara üllatunult vahele.

„Oli," parandas Lassy kähiseval häälel, „Harry oli mu vend. Aaro viis meid Kirde Kantsi, kuid sinna tulid Põhja Kantsist välja tõrjutud Odad kohe järgmisena ning siis juba terve armeega. Me põgenesime jälle, kuid nad võtsid mu venna: ilmselt lootsid endise kuninga parima sõbra esmasündinut pantvangina kasutada. Mu isa lahkus kuningalinnast, et Bakuron ja Harry enne Lõuna Kantsi jõudmist kätte saada, kuid... Jamh... Aaro on olnud mulle isa eest terve selle aja." Ta lõpetas jutu rahuliku naeratusega.

„Vau," lausus Kara vaikselt, „see on kurb lugu."

„See on vana lugu. Aga sina, on sul õdesid-vendi?" päris Lassy jutuga edasi kiirustades.

„Kaksikõde Chen. Aga me läksime enne minu lahkumist päris korralikult tülli. Ta elab koos meie vanematega ühes väikeses külas sügaval Kotka mäestikus. Ma ei ole neid oma üheksateistkümnendast sünnipäevast saadik näinud, üle kahe aastat juba."

„Kui sõda on läbi, muutub kõik loodetavasti normaalseks."

„Loodame. Kuid selleks, et see sõda lõpetada, peame meie kõigepealt Põhja Kantsi jõudma," sõnas Kara end jalule ajades.

„Tõepoolest," noogutas Lassy, „me oleme siia juba niigi liiga kauaks jäänud."