Tulemõõk

Noorusaeg

Peosaali kõrval sirutus aia kohale pikk kitsas rõdu. Tarla seisis seal rõskes jahedas õhus, toetudes rõdu rohkete lillornamentidega kaunistatud toe vastu. Seljatagant kuulis ta kellegi samme ning ümber pöörates nägi ta Amost.

„Mida sa siin väljas üksi teed?" päris mees veidi murelikult.

„Ma tahtsin veidi värsket õhku hingata."

„Tohin ma sinuga värske õhu hingamises liituda?"

„Aga palun, kui ma viimati kontrollisin, oli siin riigis kõigile õhk lubatud. Kui just kuningal eraldi reservuaari pole," muigas naine.

„Mul üks on katusel, aga see on ainult erandjuhtudel ja sünnipäevadel kasutamiseks," naeris kuningas.

„Ja mina veel arvasin, et sõda on sinu huumorisoone röövinud."

„Veel vist ei ole," ohkas Amos küünarnukkidega rõdu servale toetudes, „kuid minu ametis võib see peagi juhtuda. Kõik need inimesed seal loodavad minu peale, et mina neid rasketel aegadel juhiksin, kuid ma kahtlen, kas ma ennastki juhtida oskan. Öeldakse, et edu tapab rohkem inimesi kui läbikukkumine ning ma hakkan seda vaikselt juba uskuma."

„Kuningas olla on raske, ma usun sind," vastas naine tema kõrvale nõjatudes.

„Või veel, ausalt öeldes soovin ma vahel, et ma saaksin ameti lihtsalt maha panna."

„Ja mida sa siis teeksid?"

„Mina ei tea," vastas Amos lõbusalt õlgu kehitades, „me arutasime just hiljuti Harryga ühtse ülikooli rajamist. Praegu on võimalik Ordudes omandada kõrgharidus Sulena, kuid, nagu Harrygi ütles, hea haridus peaks olema kättesaadav kõigile, kes seda soovivad ning mitte ainult sõjaväe kaudu. Kui sõda läbi saab, on see võimalik: me rajaksime ülikooli ja mina võiksin selle professoriks hakata! Kujuta ette: minu targutamine ja õpetamine ei oleks siis tüütus, millele kõik vastu peavad pidama, vaid mulle lausa makstaks selle eest! Ja ma võiksin lugeda nii palju, kui ma iganes tahan."

Tarla muigas selle peale. „Lugeda meeldis sulle juba noorena, seda ma mäletan."

„„Noorena"? Ole nüüd, võrreldes näiteks Adamiga olen mina veel vägagi noor!"

„Võrreldes Adamiga on kõik noored!" Mõlemad mugistasid selle peale naerda, taas vaikseks jäädes võisid nad kuulda öösse kanduvat muusikat.

„Pruutpaar paistab õnnelik," sõnas Amos veidi aja pärast üle õla saali poole kiigates, „nad olid nii kaua lahus, mul on hea meel neid taas koos näha."

„Tõepoolest," vastas Tarla vaikselt, „öeldakse, et inimesed on koos isegi õnnelikumad, kui nad on mõnda aega lahus olnud," ta vaatas Amose tumesinistesse silmadesse, „et siis nad oskavad rohkem hinnata seda, mis neil on." Kuigi väliselt jäi kõik samaks, tundus mõlemale justkui oleks õhkkond muutunud ning hetke vaatasid nad teineteisele lihtsalt vaikides otsa.

„Tahad sa saladust teada?" päris kuningas vaiksel madalal häälel, „ma ei ole terve tänase õhtu suutnud heita peast mõtet, et see oleks võinud aastaid tagasi olla meie pulm."

„Ka mul on saladus," vastas Tarla, „minu saladus on, et ma ei oleks kunagi pidanud sinust lahkuma." Nende hääled ei olnud valjemad sosinast, kuid nad olid nii lähestiku, et kuulsid teineteist vaatamata sellele selgelt. „Ma ei lahkunud sinu pärast, Amos. Ma jooksin minema, sest ma kartsin: ma ei tahtnud olla kuninganna, ma ei olnud selliseks vastutuseks valmis ning ma ei arvanud, et võin iialgi olla."

„Mis siis muutus?"

„Toona mõtlesin ma vaid sellele, et minust saaks kuninganna, ma ei mõelnud sellele, et minust saaks kuninganna sinu kõrvale. Vaatamata kõigele oled sa hea kuningas ning sinu rahvas armastab sind."