Tulemõõk

Langenute puhkepaik

Teekond Ida Kantsini sujus rahulikult ning isegi loodus tundus nende ettevõtmist soosivat, kuna rohkem kui korra jooksis metskana kari neist vaid mõnekümne meetri kauguselt mööda ning Kotka mäestik, nagu Utaragi, oli varustatud rohkete mägiojadega, mis vedasid sooni ja kraave kõrgete kivikaljude vahele. Et ületada Põhjakotka orgu, olid nad viimaste päevade jooksul harjutanud endid päeva ajal kuskil varjulises kohas puhkama ning liikuma hoopis öösel. Aaro ja Tarla, kellest olid peaaegu automaatselt kujunenud kaks peamist juhti selles ettevõtmises, olid otsustanud, et nii on kõige vähem riskantne.

Kuid isegi, kui Must Oda oleks neid mingil moel leidnud, tundsid kõik end võrdlemisi turvaliselt, kuna esimest korda selles põlvkonnas olid viimaks kõik Taltsutajad ühinenult koos. Aja jooksul oli nende seltskond üsnagi suureks kasvanud: Aaro, Tarla ja Caleb – kolm Punase Mõõga väejuhti, kõik neli Taltsutajat, endine Bakuroni isiklik käsilane Samler Monjay, Oliver ning Tarla sõdurid, kellest kolm olid elututena Lõuna Kantsi Kivivärava taha jäänud. Põhja jõudes tahtis Tarla neile hauakivid püstitada, et nende peredel oleks kuskil võimalus neid mälestada, isegi kui nende ihud ei olnud reaalselt sinna maetud.

„Must Oda ei ole tegelikult kogu aeg halb olnud," rääkis naine lageda taeva all taaskordse laagritule ääres istudes ning päikeseloojangut oodates, juba järgmisel ööl pidid nad ületama Põhjakotka oru. „Bakuron oli see, kes nende hea nime rüvetas, ülejäänud kaks Musta Oda juhti ei olnud halvad inimesed. Ma olin siis küll veel üsna noor, kuid enne Bakuroni ülestõusu tundsin ma näiteks Xarel Mooni, tema ja minu ema olid üsna lähedased, mitte romantiliselt, kuid ta oli nagu pere liige. Mu ema heitis pidevalt tema üle nalja, öeldes, et oma kollakas-roheliste silmadega näeb ta välja nagu kass. Mul oli ka tädi, keda ma küll ei tundnud, kuna ta elas kuskil kaugemal ning nüüdseks on ta surnud, kuid niipalju, kui mu ema on jutustanud, said nad kõik kolmekesi väga hästi läbi." Tarla tõusis püsti ning keeras lõkkel küpsevat lindu, leegi värelus kumas tagasi tema tumepruunides silmades. „Bakuron oli see, kes asja üle piiri viis. Ta läks kas uhkeks või pidas viha kuninga ja oma kaasjuhtide vastu, keegi täpselt ei tea."

„Mustal Odal on pea kaks korda sama palju sõdureid kui Punasel Mõõgal; kuidas Bakuron nad ennast järgima sai, jääbki vist mõistatuseks," ohkas Siimon rusutult.

„Meil on kõik neli Taltsutajat koos, see on päris suur eelis!" arvas Harry.

„Ma usun, et me kõik teame, et Taltsutaja tiitel on suurem kui meie vägi tegelikult," vastas Veetaltsutaja, „siiani oleme me elus vaid tänu Elgio väele, kuid ma võin omast kogemusest öelda, et see ei ole miski, mida saab ise kontrollida."

„Tal on õigus," nõustus Kara tõsiselt, „ma ei uskunud alguses, et see üldse olemas on, kuid ma võin kinnitada: Elgio on vägagi reaalne ning see ei ole mänguasi." Tema kõrval istuv Caleb asetas oma käsivarre tema õlgade ümber ning pigistas õrnalt, neiu lasi oma pea mehe õlale langeda.

„Kuid sellest oli abi nii Africuse kui ka Torrase oru lahingus," märkis Aaro, „mõlemad teist lõid tagasi sadu vastaseid!"

„Kui teie neli võitlete lahingus koos Punase Mõõga sõduritega on meil vähemalt lootust see sõda võita," lisas Tarla kaalutlevalt.

„Mina ei taha kümnete tuhandete sõdurite verd oma kätele," segas Siimon vahele, „see sõda on võtnud juba niigi paljude inimeste elud."

„Me oleme kõik paljust läbi läinud ja palju kaotanud," ohkas Aaro süngelt, „kuid meil seisab ees lahing, suurem kui miski, mida see põlvkond veel näinud on."

Kõigi nägudele värelevaid valgusvihke heitva laagritule ümber võttis maad rusuv vaikus, Aarol oli õigus ning nad teadsid seda, kuid keegi ei olnud julgenud sellele veel mõelda. Selles hääletuses tõusis Harry ja Aaro vahel istuv Lassy järsku püsti, sõnagi lausumata keeras ta neile selja ning kiirustas loojangust punakalt kumava taeva all hämarasse metsatukka. Mahajäänud vahetasid isekeskis segaduses pilke.

„Lassy?"

Mõne hetke pärast tõusis püsti ka Aaro: „Ma lähen talle järgi." Saadetuna mitmetest murelikest silmapaaridest järgnes ta Lassy rajale puude vahel. Käinud veidi ringi järjest hämarduvas metsatukas, nägi ta viimaks otsitud neidu seisvat pisut eemal, toetumas ühe käega vastu paksu tumeda koorega puud. Lähemale astudes kuulis Aaro tema hüplikku ärevat hingeldamist.

„Lassy?"

„Minuga on kõik korras," vastas tüdruk tema poole vaatamata, tema hääles oli kuulda nutusust.

„Ei ole," vastas mees tema juurde astudes, „sa lased vaevu silma looja, sa ei ole viimased paar päeva peaaegu midagi söönud ning sa ei ole kellegagi sõnagi vahetanud. Kas su jalg valutab?"

„Ei. Ma tahtsin lihtsalt natuke omaette olla," Lassy tõstis käe näo juurde ning kuivata varrukaga kiirelt silmade ümbruse.

„Me jõuame homme Ida Kantsini, selles on asi, kas pole?" ütles Aaro vaikselt. Tüdruk ei kostnud selle peale midagi. „Ma teadsin, mis ma mängu panen, kui ma sind Põhja Kantsi poole teele saatsin. Kui sa oleksid sinna jäänud, oleks Bakuron meid kohe vangi võtnud ning sinu tõenäoliselt tapnud."

Lassy pööras end jahmunud ilmega ümber: „Sa teadsid, et Must Oda plaanib meid rünnata?"

„Ma aimasin," vastas mees, „ja ma ei saanud riskeerida sellega, et me kaotame sellel ajal, kui sina seal oled. Bakuron oleks su kas tapnud või sinu venna kombel enda tahtele allutanud!"

„Võibolla, võibolla mitte," kostis Lassy kuivalt, „ma arvan, et ma oleksin väärinud võimalust oma kodu nimel võidelda, mitte argpüksi kombel põgeneda ja oma inimesed surema jätta."

„Linn on praegu peaaegu tühi, enamus inimesi pääses põgenema."

„Kuid väga suur osa neist suri. Tead, et Oliver on ainus minu Noortest Mõõkadest, kes Põhja Kantsi jõudis?"

„Mõni võis ka mujale põgeneda – mägedesse või Verevlaane küladesse."

„Nad olid lapsed, nad ei oleks pidanud olema sunnitud põgenema. Nad ei oleks pidanud olema seal lahingus."

„Sa arvad, et ma ei tea seda?" päris Aaro ärritudes, „see oli kohutav olukord, kuid vahel peavad juhid langetama raskeid otsuseid."

„Just nii, Ülem," vastas Lassy. Ta tõusis puu najalt püsti ning sammus Aaro poole vaatamata ta temast mööda, ükskõikne jahe pilk veidi paistes punakates silmades.

-------------------------------------

Shalom!

-KEA