Tulemõõk

Oda Lagendik

Viimased poolteist päeva turvalisuse huvides puude otsas liikunud reisikaaslased jõudsid viimaks Oda Lagendiku servale. Päev peale metsasaarelt lahkumist oli neist eemalt möödunud umbes kahekümnepealine sõdurite salk, mis samuti lagendiku poole tundus suunduvat; õnneks siiski ei märganud nad endid hoolikalt okste varju peitnud Taltsutajaid. Kuid need sõdurid olid viimased inimesed, keda tüdrukud teekonnal lagendikuni nägid.

„Mulle ei meeldi see vaikus, kõik on kuhugi kadunud ja see ei saa hea enne olla," pomises Lassy puude varjust lagendikku silmitsedes.

„Mina ütlen, et jääme siia, kuni veel valge on; puhkame pisut ja ületame lagendiku öösel. Kui me vahepeal ei maga ja peatusi ei tee, peaksime me homme koidikuks teisele poole jõudma. See on palju kindlam, kui hommikuni ootamine. Aga me peame ikkagi väga ettevaatlikud olema," sõnas Kara samuti hoolikalt lagendikku vaadeldes.

„Ma tean... Me oleme vaenlase territooriumil ligi üheksa tundi täiesti paljal maapinnal... Kas tõesti ületamiseks ühtegi paremat kohta ei ole?"

Kara raputas pead: „Me oleme praegu täpselt keskel, kust see on kõige kitsam, ringiga minnes kulutaks me nädalaid ja peaks läbima nii mõnegi küla. Siit lähedalt läks varem ka maaalune tunnel, kuid see varises kokku; me saime vaid vaevu välja," meenutas Kara nukralt, „ma kardan, et see on meie ainus tee, kui me tahame Põhja Kantsi jõuda."

„Sa ütlesid, et tunnel kukkus kokku?" päris Lassy mõtlikult.

„Just, me pääsesime eluga vaid tänu sellele, et mul õnnestus viimasel hetkel õhust barjäär meie ja variseva lae vahele luua. See oli vist üks raskemaid asju, mida ma eales tegema olen pidanud." vastas Kara.

„Hmm... Asjal on ka hea külg: kui suur tunnel kokku varises, siis jättis see ka maapinnale jälje – kraavi! Seda mööda liikuda oleks meil kindlasti ohutum kui lihtsalt lageda maa peal," arvas tüdruk.

„Kui aus olla, siis see pole üldse halb idee, Lassy. Kohati oled sa veel täitsa laps, kuid paistab, et mõistust siiski on."

„...aitäh?"

„See oli kompliment, võta see vastu," noogutas Kara, „kuid ära liiga ära harju."

Lassy turtsatas lõbusalt, paljastades naeratuses oma valkja hammaste rea.

Sisse vajunud tunnel oli vaid kilomeetri kaugusel; kohale jõudnud, jäid nad puuokste varju puhkama ja ööd ootama. Pimeduse saabudes libisesid kaks varju hääletult tunneli kraavi ning kiire sammuga, peaaegu joostes, liikusid tumedad kogud mööda kive ja vett, mis oli hiljutisest vihmasajust veel sinna jäänud.

Lassy tajus pimedust hästi, see oli justkui mingi kuues meel, mis ütles talle, kus on kivi, millele võib astuda, ja kus on auk, kuhu on oht kinni jääda. Kara liikus vahetult tema järel, kogu aeg pinevalt seljatagust jälgides. Nad ei peatunud isegi söömiseks, mõlemad võtsid kotist pisut toidupoolist ning liikusid vaid pisut sammu aeglustades edasi.

Kella ühe paiku öösel pidid nad siiski peatuma, kuna mõlemad tajusid, et nad ei ole enam üksi. Ettevaatlikult piilus Lassy üle kraavi serva ning järgmisel hetkel tajus ta, nagu oleks tema süda löögi vahele jätnud. Vaid paarikümne sammu kaugusel seisis hiiglaslik must koer, hammu tõugu kiskja, peaaegu karvutu, teravate hammaste ja tohutute küünistega; kui selline ründas, oli ellujäämislootus väike.

Reisikaaslaste õnneks oli hammudel sant haistmine. Kuid nad olid harva üksi. Kara vaatas Lassyle otsa, pilguga karjudes: „Mida see siin teeb?" Lassy pingutas oma mõistust, et meelde tuletada kõik, mida talle selliste elukate kohta oli õpetatud.

Kuid nad jäid liiga kauaks vaatama. Neid märgates kargas tapja korraga kraavi, tüdrukutest vaid paarkümmend meetrit taga pool ning madalat lõrinat kuuldavale tuues valmistus ta sööstuks. Neetud! Lassy sosistas ehmatusest kangele Karale vaid ühe sõna: „Jookse!"