Tulemõõk

Põhja Kants

Lassy astus Kara järel langetatud tõstesillale. Suur väravaava, mille hämarast võlvkaarest rippus alla raske rauast langevõre, haigutas mustalt müürist läbi viiva tunneli ees. Kui aga sünge ja karmi välimusega kivisein seljataha jäi, astusid kaaslased justkui uude maailma: otse müüri taga oli Chava linna keskel asuv elust pakatav suur turg. Lihtsad inimesed jalutasid seal edasi-tagasi; emad lastega, töökohustustest pääsenud sõdurid ja valvurid, noored ja vanad läbisegi, muretud ilmed peas ning korvid toidukraami täis.

Lassy ei mäletanudki enam, millal ta viimati turul käis või nii palju erinevaid inimesi korraga nägi. Vaatamata sellele, et Ida Kantsi kindluses ja Kaigo linnas elas rohkelt igas vanuses ja igat ametit pidavaid inimesi, kohtas tüdruk harva kedagi peale lossiteenrite või sõjaväelaste. Tema tõelise identiteedi varjulhoidmine kõrvaliste isikute eest oli alati olnud prioriteet ning kogu kokkupuude asjasse mitte-kaasatud isikutega võrdlemisi minimaalne. Seega nüüd, nähes nii palju erinevaid inimesi ühes kohas koos, tundis Tuletaltsutajana end peaaegu maamatsina, kes esimest korda suurde linna sattus. Omaette muiates pidi ta tõdema, et ega see võrdlus tõest väga kaugel ei olnud.

Järgmise müüri juures seisid kaks rahuliku moega valvurit, kes tüdrukuid alguses küll väga kahtlustavalt põrnitsesid, kuid siis Karat ära tundes mõlema ees sügavalt kummardasid. Teise värava taga kõrgus tohutu palee, mida turu ja inimeste imetlemisega ametis olnud Lassy eemalt märganudki ei olnud. Edasi astudes aga jätkus tal silmi vaid selle jaoks – need kõrged tornid, beežidest ja helehallidest kividest rohked dekoratsioonid ning lossi ümbritsev ring mustade tüvede ja punaste lehtedega puid, mille ümber teine, suurem, valgete tüvede kaar läks üle pikaks alleeks kuni müürini. Tüdruk jäi ilust peaaegu hingetuks.

Kuninglik lossiaed oli täis kevadiselt tärkavaid värve ja värskust; kõik selle elemendid eraldi olid kaunid, kuid kokku panduna lihtsalt võrratud. Lassy tundis, et ta ei taha mitte kunagi lahkuda. Kara jälgis rahuloleva ilmega sõbra hämmastust; ka tema enda reaktsioon esimest korda saabudes oli olnud sarnane. Nad astusid rahuliku sammuga mööda helehallidest kividest laotud teed, mis kulges sirgelt lossi poole, kuid pilguga ringi käies märkas Lassy, et sarnased teerajad jooksid keerdudes risti-rästi mööda tervet aeda, moodustades sedasi ühtse mustri.

Laial tagasihoidlike kaunistustega palee treppil seisid ukse ees veel paar valvurit, kes tulijaid viisaka kummardusega tervitasid. Ka seest poolt oli loss heledates toonides ning tumepunane vaip juhatas läbi sammaste käigu ning üles järgmistest astmetest. Nad möödusid tohutust filigraansest uksepaarist, milleni vaip juhatas, ning suundusid piki koridori edasi kahe väiksema ukse juurde. Kara tõmbas esimese neist lahti ja lükkas Lassy sealt sisse.

„Me peame enne kuninga audientsi endid korda tegema ja puhtad riided selga panema, kahe tunni pärast on vastuvõtt, ole veerand tundi varem valmis," juhatas naine lühidalt, enne kui oma ruumide poole suundus.

Uks Lassy seljataga langes kinni ning tüdruk jäi lihtsalt üksi oma kulunud räpastes rõivastes selle uhke tubade süsteemi lävele seisma. Põrandat katsid kaunite mustritega punakates toonides vaibad ning kõigis kolmes seinas avanes uks järgnevasse ruumi. Toa vastasseina keskel seisis karusnahkadega kaetud tumedast puidust voodi, mis olnuks paras tervele perele.

Lassy heitis porised saapad jalast ja ukse kõrval kõrguva riidekonksu külge riputas ta oma üleriided. Peatselt seisis ta paljajalu Musta Oda univormis keset tuba, arutledes omaette, mida edasi ette võtta. Voodi kõrval asuvast väikesest ukses astus sisse kauni välimusega varajastes kolmekümnendates teenijanna, kandes kätevahel paari rätikut ja tühja veekannu. Lassyt nähes ta ehmatas ning pillas asjad põrandale laiali; kann maandus rätikutele ja killud jäid õnneks tekkimata.

„Rahu, rahu kõik on korras!" üritas Lassy kohkunud naist rahustada, taibates kohe, kui ehmatav tema rüü rinnaesisel ilutsev Musta Oda vapp pidi paistma.