Tulemõõk

Täiskuu

Lossi jõudes kandis Siimon teadvusetu Lassy tema tuppa voodile, neid nähes jooksis ruumis viibinud Hanna kohe Amost kutsuma.

„Mis juhtus?" päris kohale tormanud kuningas ärevalt.

Kara kehitas murelikult õlgu: „Me ei tea, ta lihtsalt vajus kokku."

Siimon noogutas kaasa: „Kohe peale seda, kui ta tänavakakluselt tulles tulekahju ära kustutas."

Amos vaatas neile pahviks löödult otsa: „Tänavakaklus? Tulekahju? Mida te täpsemalt tegite seal linnas? Ma tahan, et te mulle kõik algusest ära räägiksite."

Vaheldumisi teineteisele vahele segades jutustasid Kara ja Siimon juhtunu, või vähemalt niipalju, kui nad sellest teadsid. Kui nad olid lõpetanud, jäi Amos kordamööda neile mõlemale mõtlikult kulmu kortsutades otsa vaatama.

Mõne hetke ei öelnud ta midagi, kuid avas siis viimaks aeglaselt taas suu: „Ma arvan, et ma tean, milles asi. Täna öösel on täiskuu..." Tema hääles kostis mingi salapärane raskus. Kara ja Siimon olid segaduses.

„Tahad sa öelda, et Lassy on nagu mingi libahunt või midagi?" pilkas Siimon.

Amos raputas järsult pead: „Praegu ei ole veel päris suvi, mis tähendab, et demigrod võivad liikvel olla. Võibolla on just praegu Ida Kants rünnaku all ning ilma Lassyta ei ole nad eriti heas seisus. Kuigi tema ise ei teadnud, et täna on täiskuu, siis mingi osakene tema instinktidest tajus seda. Ja kuna ta on igal täiskuuööl kasutanud oma Tuletaltsutamist demigrodega võitlemiseks, siis ilmselt mõjus tule nägemine tema alateadvusele liiga koormavalt."

„Aaro!" karjatas Lassy järsult istuli tõustes, ta oli täiesti ärkvel. „Täna öösel on täiskuu!" hüüdis ta ahastunult Amose poole vaadates.

Kuningas noogutas: „Ma tean. Kuidas sa ennast tunned?"

„Mul on värsket õhku vaja..."

Keegi ei julgenud teda takistada, kui ta end tuikudes püsti ajas ja koridori astus. Lähedalolev uks viis otse tagaaeda ning välja jõudes vaatas tüdruk taeva poole: suur ümmargune kuu hiilgas puude kohal, heites hõbedast valgust tema näole. Lassy sulges silmad ja hingas sügava sõõmu rõsket külma õhku; oja ääres lagedal platsil heitis ta jahedale murule pikali. Tundes eemalt liginevaid samme, tõstis ta pea ning nägi soojas karusnahkses ülekuues Amost.

„Kas keegi meist saab midagi teha?" päris mees tema kõrvale maha istudes.

Lassy raputas pead: „Ei. Nüüd on juba hilja. Praeguseks on lahing läbi ning tuleb lihtsalt oodata ja loota, et seal lahinguväljal seisab maasse löödud punane mõõk."

Peale paarisekundilist vaikust avas Amos taas suu: „Ma tean päris paljudest asjadest, kuid ma ei tea eriti palju demigrodest, ma ei ole kunagi isegi näinud ühte muidu kui vaid joonistatult."

„Nad on kummalised elukad," sõnas Lassy vaikselt, „kui sa oled pilti näinud, siis sa tead, et ega nad just kõige sõbralikuma välimusega ei ole. Ning neid saab tappa ainult punase terase või tulega, muuga võid tampida nii palju, kui tahad, kasu sellest ei ole. Kuid peale õiget lööki punase mõõgaga kas kõhtu või pähe, ei jää neist alles midagi peale lihtsa hunniku musta tolmu. Nad näevad üsna äbarikud välja, kuid nad on tugevad, väga tugevad. Ja nad ründavad alati karjas; kuskil teisel pool Utara mäestikku on neil pesade süsteem, mille südames on nende kuninganna, keda nad järgivad kõikjale, kuigi see ei käi peaaegu kunagi pesast väljas; vähemalt Ida Kantsi juures ei ole me midagi näinud. Aga kui mõni inimene saab kuninganna poolt hammustatud, siis see teeb temaga midagi: muudab tema lõhna demigrode jaoks nii vastupandamatuks, et nad lihtalt peavad teda ründama ja ei lõpeta enne, kui nende sihtmärk on surnud. See kandub üle isegi hammustatu lastele... Keegi Ida Kantsis või Kaigo linnas on ilmselt kunagi kuidagi hammustada saanud ning nüüd siis demigrod ründavadki. Kui see hammustatu peaks Ida Kantsi juurest lahkuma, siis demigrod tajuksid seda. Nad saavad aru, kui saak eemaldub, ning nende järgmine rünnak on siis tavalisest veel mitu korda tugevam. Nende elu eesmärk on hävitada see, keda kuninganna on hammustanud."