Tulemõõk

Vihm ja lained

„Kõik, kes hetkel midagi ei tee, minge sisse. Siin võib päris karmiks minna!" hüüdis kapten üle tuulevihina. Tema ja Oliver suundusid kiirustades tüüri, Tarla ja Samler hakkasid trepi poole minema.

„Rey, mida sa ootad?" päris Samler, nägu kuue servaga kinni kattes, „läheme sisse."

Lassy raputas pead: „Ma jään siia välja, minust võib abi olla."

„Ise tead," sõnas Tarla, kes ilmselgelt vihma eest varju jõuda kibeles.

„Oled kindel, et sa ei taha sisse minna?" küsis Siimon veel korra.

Lassy noogutas: „Ma tahan aidata!"

Nad pidid teineteise kuulmiseks peaaegu karjuma, raju valjenes iga sekundiga. Lained peksid laeva metsikult üles-alla, ulatudes kohati pardanigi.

„Hoia kinni!" hüüdis Siimon. Ta keeras veejoa enda jalgade ümber ja jäätas end püsti püsimiseks tekile. Kätega painutas ta laineid, et need laeva kiiremini edasi kannaksid. Tempo oli hea ning mõnda aega oli neil õnnestunud ka pilvedest alla raksatavaid välgunooli vältida, kuid nüüd olid nad täielikult tormi sees.

„Las, mine sisse! Seal on turvalisem!" hüüdis Siimon taas. Lassy noogutas seekord, tal oli sellest tormist juba üsna siiber saanud. Ta ei teadnud enam, mida oli lootnud pardal teha, tulest pole keset merd mingit kasu. Tüdruk oli paigal püsimiseks kramplikult ligumärja reelingu külge klammerdunud, kuid nüüd ajas ta end kägaras püsti, et suunduda sissepääsu poole. Järgmisel hetkel kärgatas kõu ning erevalge välgunool tabas laevanina peaaegu otse Siimoni ees. Tervest laevast sööstis läbi lööklaine, mis nii Lassy kui ka Siimoni selili paiskas, murdes sellega jää noormehe jalgade ümber.

Laeva puidust tekk süttis põlema ning tüdruk hüppas püsti – viimaks ometi midagi, mida ta teha saab – tule kustutas ta vaid mõne käeliigutusega, kuid see andis talle idee. Libisedes ja mässleva tuulega võideldes rühkis ta Siimonist mööda ning juhtimiskabiini poole, kus kapten hambaid risti surudes rooli väänas, tehes kõik, et alust kursil hoida. Siimon ajas end kärmelt jalule ja vaatas läbi saju seljataha, et näha, kuhu Lassy oli läinud: tüdruk jõudis kapteni kabiinini ning Oliver avas ukse, tõmmates kapuutsi vee eest kaitseks sügavalt pähe.

„Tule siia!" hüüdis ta Lassyle. Seisma jäämata vaatas neiu sinna poole ning raputas vaid pead. Ta jõudis redelini ning hakkas sealt üles ronima, Oliver kolkis rusikaga kabini seest vastu klaasi ning viipas Lassyle, et too sisse tuleks, kuid taas sai ta vastuseks vaid eitava pealiigutuse.

Mööda libedat redelit ronis tüdruk põlvede värisedes üles. Neetud küll, see ei ole hea mõte! kirus ta mõttes, kuid jätkas sellest hoolimata oma plaaniga. Ta roomas kõhuli kabiini läbimärjale katusele ning, haakides oma sõrmed murdunud lauast jäänud mulgu külge, tõmbas end vaevaliselt käpuli. Sellest ei piisa... Aeglaselt liigutades torkas ta oma jala avasse, mis oli enne aidanud Siimonil tasakaalu hoida, ning enda hullumeelset ideed mõttes järjest enam siunates ajas ta end visalt püsti seisma.

Ühe käe tõstis ta üles taeva poole, teise aga sirutas endast ja laevast eemale. Temas oli saanud oli laeva kõige kõrgem punkt. Ja see meelitab välku.

Torm ei lasknud end oodata ning tulikuum ere pikselöök sööstis pilvedest alla Lassy üles sirutatud käe pihta. Tüdruk tundis kuidas energia justkui aegluubis tema sõrmedesse kogunes, kuid selle asemel, et mööda tema käsivart alla poole liikuda, lõi see otse tema parema käe sõrmedest vasakuisse, suunates end sellega eemale ning tabades viimaks vaid vett mitmekümne meetri kaugusel. Lassy hingas kergendatult. Tükk aega seisis ta seal, trotsides tuult ning suunates üha uusi välgunooli laevast eemale.

Kõik tundus minevat hästi: tema meetod töötas, tuul oli juba vaibumas ning eemalt hakkasid häguselt paistma aimdused esimestest valguskiirtest. Kuid seda rõõmu ei jätkunud kauaks: Siimon, kes oli peale esimese välgunoole tabamust unustanud end uuesti jääga tekile kinnitada, blokeeris just parajasti laeva eest otsast rammivat lainet, kui ootamatult sööstis teine tema seljatagant pardale ning paiskas ta otse reelingu poole. Siimoni tasakaalu säilitamise püüetest polnud kasu ning märjal tekil libastudes lendas ta peaga otse vastu reelingu serva, jäädes sinna juurde oimetuna lamama. Vaid mõni sekund hiljem järgnes ka teine laine, veelgi suurem eelmisest, ning paiskas noormehe vaevu liigutada suutva keha üle parda vette.