Tulemõõk

Naasmine põhja

„Lassy! Lassy!" kostus Harry hääl temani läbi paksu hahkja udu, „Lassy ärka üles! Mis juhtus? Kes Ülem Oda tappis?" Neiu avas aeglaselt silmad ning nägi enda kohale kummardumas Harryt ja Aarot.

„Raven," sosistas ta vaevaliselt, iga liigutus tõi endaga kaasa järsu valusööstu tema peas.

„See selgitab nii mõndagi," pomises Aaro surmtõsiselt seina põrnitsedes. Harry abiga tõusis Lassy aeglaselt istuli ning vaatas samuti sinna poole.

„"Sa ei saa mind peatada!"" luges tüdruk veriste tähtedega seinale maalitud sõnad, „mida see tähendab?"

„Tundub, et Raven on mingil põhjusel sinu välja valinud oma rünnakute objektiks."

„Miks just mina, Aaro? Taltsutajaid on neli ning kui keegi üldse teistest Musta Oda jaoks olulisem on, siis on see Harry, tema oli nende vang ning tema on troonipärija! Mida nad minust tahavad?"

„Ma ei tea, kullake," vastas mees raskelt, „läheme siit ära, päike on kohe loojumas ning kõik vajalikud ettevalmistused silla lammutamiseks on tehtud."

Ettevaatlikult tõstis ta endiselt vaevu liigutada suutva Lassy enda sülle ning suundus valvsa Harry järel sellest majast võimalikult kaugele.

Värin läbistas maapinna, kui Maataltsutaja oma mõlemad rusikad vastu silda lõi, järjest süvenevad praod kandusid mööda selle kivist pinda üle terve Amnise. Nad olid ehitanud väikese ülekäigu, kus mahtus kõndima mitte rohkem kui kaks inimest korraga, kuid suur Leiki sild tuli hävitada. Jõevesi tõusis alt poolt üles sillani, puges selle pragudesse ning paisus seal jäätudes. Mõne sekundi jooksul olid Harry ja Siimon justkui tagasi oma käesurumismatši juures, võisteldes sel korral, kumb suudab ühele Estebani oma ala kõige monumentaalsemale ehitisele rohkem kahju teha. See ei olnud rõõmus sündmus ning enam kui mõni valas ka pisara, kui kord legendaarne Leiki sild varises valju raksatusega pelka kivi- ja kruusapuruna jõkke, mille kiire vool ka selle jäänused minema pühkis. Harry andis küla rahvale tõotuse oma sõjajärgsest naasmisest, mil ta lubas nende silla endisest suurema ja võimsamanagi taas üles ehitada.

Tahtmata sinna enam vajalikust hetkegi kauemaks jääda, lahkus seltskond juba enne pimeduse saabumist, vaid juba külast eemaldudes võisid nad jälgida, kuidas viimsedki päikese kiired neeldusid öhe. Hiljem laagrisse jäädes rääkis Oliver maauurijatest, kes väitvat oma memuaarides, et kaugel põhjas, läbi Utara mäestiku ja selle taga lasuva metsa, sügaval jääkõrbe avarustes päike ei loojugi. Seal paistvat päike lausa mitu aastaaega järjes ning kui ta siis loojub, ei tõuse ta jälle sama pikka aega.

„Tundub nagu vahva koht," arvas Siimon lahkelt naeratades.

„Tegelikult mitte nii väga," sõnas Oliver nina krimpsutades, „ilma korraliku varustuseta külmuks iga tavaline inimene seal tundidega surnuks. Võibolla lähed sina, Lassy, seda kunagi avastama!"

„Võibolla."

Suurem osa alles jäänud teest möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta ning mida lähemale nad Põhja Kantsile jõudsid, seda heatujulisemaks paistis ka enamik seltskonnast muutuvat. Kõigil neist oli seljataga pikk teekond, mis viimaks ometi läbi saamas; siin ja seal astusid juba Punase Mõõga maakuulajad esile neid tervitama. Tasapisi asendusid punalehelised ablapuud rohekate ja siniste varjunditega helepruuni koorega okstel ning enne, kui keegi arugi sai, kumas juba metsatuka vahelt Põhja Kantsi ees lasuv tohutu lagendik. Vaid vähem kui tunni pärast olid nad kohal.

Chava linna ja kuningalossi ümbritsevas müüris oli kolm ava: peavärav ning kaks külgväravat. Igaühe ees aga kõrgus tugevast orani puidust tumepruun tõstesild, mille taga mitmekordne terasest langevärav. Mõne hetke ootasid nad vaikuses, kuid siis kõlas kolm valju kellalööki kaugelt lossi juurest, järgmisel hetkel käis raksatus ning vaikse kägina saatel hakkas sild langema üle sügavaveelise tüüne vallikraavi. Uhke eskordi saatel suundus reisiseltskond läbi linna, lossimüüri värava ning endiselt kauni aia kuni palee peaukseni. Sees olid neid tervitama tulnud vaid mõned lossi asukad, nende hulgas ka Kara perekond, kes kohe oma tütre ja tolle uue kaasa juurde tormasid.