Tulemõõk

Kadunu

Arvestades Lassy igavuse taset pidi kell olema vähemalt kaks tundi üle südaöö. Kui koridorides oli juba mõnda aega vaikus olnud, ajas tüdruk end viimaks püsti, tõmbas kiirelt selga varrukateta särgi, mustad püksid ja õlgadele pika tumeda mantli, mille kapuutsi ta, ilma tegelikult selleks vajadust tundmata, sügavalt silmile tiris. Hääletult astus ta uksest välja, tundes rõõmu, et selles lossis uste hingede eest korralikult hoolt kanti. Ta hiilis paljajalu mööda pikka koridori; kivipõrand oli võibolla külm, kuid Ttuletaltsutajana ei pannud ta seda tähelegi.

Lassy seisis kivist ukse ette ja lükkas seda taas kergelt. Mitte midagi. Küünlajalga liigutades kuulis ta nõrka kahinat, nagu oleks mingit eesriiet liigutatud, kuid kui ta proovis taaskord ust lükata, ei andnud see järele rohkem kui eelmine kord. Tüdruk lõgistas natuke ka teist küünlajalga, kuid mitte midagi ei juhtunud. Mitu minutit üritas ta isegi sellele väga mõtlemata ust nii lükata, tõmmata, tõsta kui alla suruda – millestki ei olnud abi. Ta proovis ka hoogu võttes ust jalaga lahti lüüa, kuid see tõi kaasa vaid ära põrutatud pahkluu.

Viimaks vajus ta lihtsalt seljaga vastu ust istuma ja jäi seinal rippuvat välgunoolega Tuletaltsutaja maali silmitsema. Selle vaatamine andis talle idee taas proovida midagi, mille oli avastanud ühel õhtu metsas. Ta tõstis püsti oma mõlema käe nimetissõrmed ja pani need otstest kokku. Ta hingas sügavalt sisse ning hakkas sõrmi aeglaselt üksteisest eemale tõmbama. Nende vahele tekkis oranž tuleniit, mitte aga välgunool, nagu tüdruk oleks tahtnud.

Lassy kortsutas kulmu, raputas käsi, et neid lõdvestada, ja proovis uuesti. Tulemus oli ikka sama. Ka kolmandal ega neljandal korral ei tulnud midagi välja ning tüdruk hakkas juba ärrituma, kuid sundis end veel viimast korda rahulikuks. Ta pani sõrmeotsad uuesti kokku ja sulges silmad, üritades mõelda sellele, mida Amos talle õpetanud oli. Vägi mitte temast endast, vaid selle sügavamast allikast.

Hinge kinni hoides tõmbas ta sõrmed aeglaselt lahku, vaikset särinat kuuldes avas ta õhinal silmad: sõrmede vahel oli taaskord lihtne tuleniit. Pettunult rehmas ta käega, selle käigus kogemata süüdates ja poolenisti sulatades ühe küünla. See kõikus õrnalt ning potsatas maha, tehes kõvemat lärmi, kui ükski vahaküünal maha kukkudes oleks pidanud tegema.

Neetud! Oli nüüd vaja või? Põlev küünal veeres häiriva kiirusega mööda koridori edasi, Lassy kargas püsti, ähmi täis, ning hüppas küünlale järgi. Loomulikult ta komistas ja tekitas pikali lennates veel rohkem kära. Tõsiselt või?! ahastas ta. Natuke eemal avanes üks uks. Vaikselt kirudes üritas tüdruk välja mõelda mõnd loogilist vabandust, miks ta öösel, küünal käes, keset koridori põrandat lamab. Ta veeretas ennast kiirelt, ja seekord ka vaikselt, seina äärde.

Hinge kinni hoides lootis ta, et ehk ei avanenud uks mitte tema tekitatud lärmi peale, vaid keegi tuli lihtsalt juhuslikult just sellel ajal koridori. Kogu astus vaikselt tema suunas, Lassy ei näinud tema nägu, kuid tegi kiire ja lihtsa käeviipe, kustutades ära leegi väikeses lambis. Pimedas töötasid tüdruku silmad suurepäraselt ning selle tõttu nägi ta, kuidas kogu hämaras pöördus ning rahuliku sammuga eemalduma hakkas. Lassy juba hingas kergendatult, kui järsku keeras too võõras ümber ja kõndis otse tema juurde. Kohmetult naeratades kiikas tüdruk üles, kust vaatas talle vastu etteheitvalt kulmu kortsutav Hanna.

„Näed, siin see küünal ongi!" puterdas Lassy kohmakalt, küünalt hoidvat kätt ette sirutades, „tunnen ennast kohe palju paremini, nüüd saan rahus magama minna!"

Hanna noogutas näoga, nagu teaks ta täpselt, miks Lassy tegelikult seal oli. Ma vannuks, et ma ei ole idioot, kuid ma pole ise ka selles päriselt veendunud... Tüdruk tõusis põrandalt püsti, andis küünla teenijanna kätte ja süütas selle, et too pimedas teed näeks. Kuna Hanna läks küünalt tagasi viima, ei saanud Lassy enam tolle ukse juurde naasta ning seadis seega sammud vastumeelselt tagasi oma toa poole.

Hommikul ärkas Lassy samal ajal kui eelmine päev; Hanna punus tal juuksed kinni ja saatis hommikusöögilauda. Kui nad sisse astusid, oli ruumis palju lossitöölisi, kuid laua ääres istus ainult Siimon. Ta naeratas tüdrukule ja viipas käega, andes märku enda juurde istuda. Amos seisis veidi eemal, tulises vestluses kellegi võõraga. Tollel oli kapuuts sügavalt silmadele tõmmatud ning Lassy ei näinud tema nägu, kuid see, mida iganes ta rääkis, ei paistnud olevat hea uudis. Võõras astus kuningale sammu lähemale ja sosistas talle midagi kõrva, viimase nägu tõmbus lumivalgeks. Amos üritas naeratada, kuid muutus sellest lihtsalt kaamemaks. Saanud loa lahkuda, tõmbas sõnumitooja kapuutsi veel sügavamalt üle näo, kuigi see tundus olevat peaaegu võimatu, ja väljus kiirustades.

Kuningas astus laua poole, peas ilme nagu oleks ta näinud kummitust ja seejärel tollelt noaga kõhtu saanud. Kergelt tuikudes vajus ta toolile ja raputas nagu unest ärgates pead, sundides näole kehva naeruvine. Vahepeal oli ka Kara kohale jõudnud, Amose ilmet nähes vaatas ta Lassyle ja Siimonile küsivalt otsa, kuid mõlemad kehitasid lihtsalt murelikult õlgu. Kuningas käskis kõigil peale Taltsutajate ruumist lahkuda.

Kui väike saal oli tühjaks jäänud, avas Amos viimaks suu: „Me saime just uudiseid meie meestelt Kotka Mäestikus: nad on märganud midagi, või pigem kedagi, keda me kõik arvasime ammu läinud olevat. Mu sõbrad, ma olen oma allikates täiesti kindel ja seega pean ma teile teatama: Maataltsutaja on elus."

Kara ja Siimon ahhetasid rõõmsalt, kuid enne, kui keegi midagi öelda jõudis, avaldas Amos uudise teise poole: „Ta on elus, kuid töötab Musta Oda heaks. Nad ründasid ühte mägiküla Bergesseni piirkonnas, tegid seal kõik maatasa... Ellujäänud peaksid olema praeguseks lda Kantsi jõudnud."

Kara nägu muutus sama kaameks kui Amosel. Mis siis, kui küla, kus tema pere elab, on järgmine? See mõte jäi teda kummitama ning ta vaatas kohkunult Lassy poole, kuid selle vaatepildi õuduseks ei oleks miski suutnud teda ette valmistad: tüdruk oli hakanud püsti tõusma, kui tundnud järsku nõrkushoogu peale tulemas. Ta seisis laua ääres, ülekere värisedes ja kätega sellest kramplikult kinni hoides. Tema lumivalge nägu oli väändunud väljendama kõiki emotsioone, mis üldse olid.

„Ta on elus," sosistas Lassy hüsteeriliselt naeratades, siis aga asendus naeratus vihaga ning sosistamine muutus karjumiseks, „need elukad lasid mul terve selle aja arvata, et nad tapsid ta ja nüüd nad lihtsalt kasutavad teda meie vastu! Neil ei ole selleks mitte mingit õigust!" ta virutas leegitseva jalahoobiga ühe tühja tooli vastu seina, kus see tükkideks lendas ja söeks pudenes.

Kara ja Siimon olid mõlemad segaduses ja ehmunud. „Kas sa tundsid teda?" päris Kara arglikult, Lassy ei kuulnud teda, ta istus lihtsalt, pea käte vahel, põrandal ja hingeldas paaniliselt.

Amos vastas tema asemel: „Me kõik arvasime juba viimased kümme aastat, et Must Oda tappis Maataltsutaja. Tema nimi on Harry. Harry Rey."

Peale hetkelist vaikust ahhetas Kara kergelt ja surus käe ehmatuses suule.

Siimon ei saanud endiselt aru: „Mida see tähendab? Ma ei tea seda nime."

„Siimon," sõnas Kara vaikse häälega, heitmata tema poole pilku, „kui sa seda nime ei tea, siis ehk on sulle tuttav nimi Lassy Rey, Harry Rey noorem õde."

Lassy tõusis järsult püsti ja tormas ust rusikatega lahti virutades välja.

„Mul on nii kahju, Lassy!" hõikas Siimon talle siira kaastundega järgi, kuid tüdruk ei kuulnud teda enam.

Veetaltsutaja pöördus Amose poole: „Aga miks nad just Harry võtsid? Meid on ju neli ja nagu ma kuulnud olen, oli tema kõige paremini valvatud."

„See on tõsi, Siimon," vastas Amos, „kuid te ei tea täit lugu. Nagu ka Lassy ja ma loodan, et tema vendki mitte."

***

Lassy seisis üksinda treeningsaalis, keegi oli sinna üles riputanud rasked paksult täis topitud poksikotid. Ta läks lähima koti juurde ja virutas sellele jalaga ning enne, kui ta arugi sai, peksis ta kõiki kolme kotti korraga. Kuid tema jaoks ei olnud need enam elutud poksikotid lossi treening saalis, need olid Musta Oda liikmed.

„Te lasite mul arvata, et ta on surnud!" Rusikaga ühele neist vastu nägu. „Kümme aastat!" Pisar voolas mööda ta põske alla, kuid ta pühkis selle kohe ära. „Ta on minu vend, teil pole selleks mingit õigust!" karjus ta ühele jalaga kolm korda järjest virutades. „Olge te neetud!" röögatas ta murduva häälega, lähimast kotist põleva rusika läbi virutades. Ta vajus raskelt vappudes põrandale maha ning tundis, kuidas pisarad taas mööda ta põski alla voolama hakkasid.