Tulemõõk

Salauksed ja pimedad tunnelid

Mõned tunnid enne päikeseloojangut läks Kara aeda jalutama, et pisut jalgu sirutada; linnas käigust oli möödunud juba terve nädal. Oja juurest kuulis ta tulevat sulpsatusi ja nägi eemalt tõusvat pisikesi aurupilvi, sammu kiirendades liikus ta vaikselt puude vahel põigeldes sinna poole. Vee ääres seisis Siimon, tõstes veemulli sees jõest kive ja taimi ning heites neid järjest Lassy suunas, kes saatis nende pihta tuleleeke.

„Vaata seda!" hüüdis Lassy Siimonile, kes oli just tema poole visanud vee mullis ojja kukkunud toore puuvilja. Tüdruk lükkas rusikas käe ette ning sirutas sõrmed välja, vili lahvatas suure leegiga põlema ja kukkus küpsetatuna maha. Siimon plaksutas naerdes.

„Mida te teete?" hüüdis Kara puude vahelt lähemale astudes.

„Treenime!" hõikas Lassy vastu.

Siimon hüppas kiirelt puuvilja juurde ning tõstis selle üles: „Ning teeme õhtusööki!"

„Jamh, ma tahaks näha seda päeva, kui Must Oda meid puuviljadega loopima hakkab," kuulutas Kara pisut etteheitvalt, „kas te midagi põnevamat ei taha teha?"

Siimon lasi maha kukkuda jääpurikal, mida ta Lassy suunas oli sihtinud, ja pöördus Kara poole: „Mis plaan sul on, Lis? Oh, mulle meeldib see: Lis ja Las!"

Õhutaltsutaja pööritas silmi: „Mind võib väga vabalt Karaks ka kutsuda, tänan väga. Mul ei ole mingit plaani, kuid midagi ju ikka teha on."

„Mul on üks mõte," pakkus Lassy pisut ebalevalt, „kas te olete märganud seda „varjatud" ust troonisaalist paremale kaarkoridori lõpus?" Mõlemad kaaslased vaatasid talle segaduses ilmega otsa.

„Mulle meeldivad varjatud salauksed," alustas Siimon aeglaselt, „kuid ma kahtlustan, et see, millest sa räägid, on lihtsalt uks pööningule, see, mis tolle Tuletaltsutaja pildi kõrval on. Seal on päris põnev, kuid üsna pime, me peaks sind sinna kunagi kaasa võtma, saad meile valgust näidata!"

„Ah sinna see uks siis viibki... Ma üritasin seda lahti saada, kuid mõlemal korral leidis mind Hanna," Lassy näole vajus salapärane vari, kui üks vana mõte taas tema pähe hüppas, „kuid mis siis, kui see uks ei ole ainus, mis sinna peidetud on? See maal!"

Nii Kara kui Siimoni näod olid äärmiselt üllatunud. „Sa arvad, et see on uks? Kuhu see viib?"

„Ma ei tea, kuid kui see on uks, siis on mul idee, kuidas seda avada. Ma tahaks väga teada, mida seal varjatakse."

„Mulle sobib," teatas Siimon elevil ilmega, „mina hakkan minema, ma loodan, et te tulete ka kaasa." Mõlemad tüdrukud noogutasid ning kiirel sammul lippas kolmik tagasi lossi.

***

„Noh, Las, mis idee sul oli?" päris Siimon välgunoolt hoidva maalitud Tuletaltsutajaga tõtt vahtides. Ta astus eemale ja lasi tüdruku pildi ette.

„See pööningu uks paistab nagu varajtud uks, kuid seda on võrdlemisi lihtne leida. Liigagi lihtne. Seega ütleb minu loogika, et see ei olegi salauks, vaid selle eesmärk on hoopis tähelepanu päris asjalt eemale tõmmata."

Lassy astus maaliga vastamisi ning surus oma mõlema käe keskmised ja nimetissõrmed kokku. Sügava hingetõmbega aeglaselt käsi lahku tõmmates tekitas ta nende vahele helevalge välgunoole ning venitas seda ettevaatlikult üha pikemaks, kuni tema käed olid täiesti välja sirutatud. Ta astus pildiraamile lähemale ning puudutas maalil seisvat Taltsutajat imiteerides ühe käega musta küünla metallist alust ja teisega valge küünla oma. Tüdruk ise astus eemale, kuid helendav ühendus küünlajalgade vahel jäi püsima. Järsku kuulsid kõik kolm kerget klõpsatust maalist ning välgunool kadus.

„Mis nüüd?" päris Kara ettevaatlikult.

Lassy ja Siimon astusid korraga ette ning proovisid maali lükata. Hääletult vajus see uksena lahti, paljastades kottpimeda vaibatatud põrandaga koridori. Kõik kolm vahetasid omavahel ebalevaid pilke.

„Misiganes seal on, ma usun, et meil ei ole vaja seda karta," sõnas Lassy pigem enda kui kaaslaste julgustamiseks.

„Kui me selle juba lahti saime, siis oleks ju tobe mitte sisse minna," arvas ka Siimon.

Lassy noogutas ning vaprat nägu tehes tekitas ta oma peopessa laterna suuruse leegi. Neiu astus sisse kõige ees ning Siimon kohe tema taga. Kara oli alguses küll veidi kahtlev, kuid otsustas viimaks siiski kaaslastele järgneda. Vaevalt olid nad jõudnud mõne sammu astuda, kui uks nende taga järsult kinni langes.

„Mida sa tegid?" sisistas Lassy ehmunult.

„Mitte midagi, see ise vajus kinni!" sosistas Kara vastu, ta astus ukse juurde ning üritas seda liigutada, kuid midagi ei juhtunud.

„Miks me sosistame?" päris Siimon häält valjendamata.

„Mina ei tea, tema alustas!" vastas Kara Lassyle osutades.

„Ega meil vist muud praegu üle ei jää, tuleb edasi minna. Kui siin on tunnel, siis peab see kuhugi viima." Lassy astus leeki ette sirutades mööda tunnelit edasi. Kaaslased kõndisid terve tee peaaegu täielikus vaikuses, teadmata mida oodata, ning julgemata seega ka ühtegi üleliigset häälitsust kuuldavale tuua.

„Te ikka teate, et Amos lööb meid maha, kui ta meid avastama peaks," sosistas Kara viimaks julgust kokku võttes.

„Ta ei avasta meid," rehmas Siimon käega.

„Pealegi," lisas Lassy, „tehniliselt ei ole ta ju keelanud meil siia tulla."

„Teist kahest saab minu haud," ohkas Kara alistunult.

„Shh!" sisistas Lassy järsku, „me oleme kohal."

Tema ees seisis tugevast puidust uks, mis värvi poolest sulas kokku ka ülejäänud tunneli seintega, niivõrd isegi, et esmapilgul oleks võinud seda lihtsalt tupikuks pidada. Hetke pärast jõudsid ka kaaslased talle järgi.

„Ja kuidas me selle lahti saame?" päris Kara lähemale astudes.

„Mina prooviksin seda," sõnas Lassy ukse metallist lingile osutades.

Kara noogutas pilkavalt: „Jah, sest salauksed pimedate koridoride lõpus tulevad lahti lihtsalt käepidemele vajutades."

Tuletaltsutaja pani käe lingile ning lükkas ukse lahti, jättes Kara lihtsalt kohmetu ilmega silmi pilgutama.

„...sa proovisid sellele juba enne vajutada, kas pole?"

„Võibolla," muigas Lassy rahulolevalt. Siimon lihtsalt itsitas nende taga.

Tuletaltsutaja astus ees sisse ja tegi leegi suuremaks. Nende pilkudele avanes tohutu ruum tulvil laeni ulatuvaid riiuleid, mis kõik paistsid olevat pilgeni raamatuid täis. Lassy märkas ülal kahte kroonlühtrit ning saatis väikesed tulekeeled nende poole teele. Küünlad täitsid terve ruumi hämara võbeleva valgusega. Kõik kolm astusid edasi, et ringi vaadata.

Siimon jäi ruumi keskel Lassy kõrvale seisma ning tüdruk vaatas talle segaduses ilmega otsa: „See on lihtsalt raamatukogu. Miks see meie eest varjatud oli?"

„Võibolla selle pärast," sõnas Kara eemalt riiulite tagant, teised kaks tulid lähemale ning nägid teda seismas tolmukihiga kaetud seina ees.

„Katke näod kinni," juhatas Õhutaltsutaja kaaslaseid; tugev tuuleiil paiskas mustuse minema ning avaldas selle alla peidetud tohutu seinamaali.