Tulemõõk

Lõuna Kants

Läbi Lõuna Kantsi hämara Halli Saali kõndisid neli meest, iga üks neist uhkesse musta mantlisse riietatud, kõige ees tumepruunide juuste ja kõrgi ilmega neljakümnendate lõpus cor Kharo Tarezo – Malon Bakuoni ihukaitsja ja isiklik käskjalg. Tema järel astusid kaks Musta Oda univormi kandvat sõdurit: cor Glano ja endine jahimees Omeg, keda oli vahepeal edutatud. Kahevahel tarisid nad trotsliku ilme ja harjumatult siniste silmadega enam-vähem kahekümneaastast noormeest; kõik peale tema kummardasid trooni ette jõudes sügavalt.

„Teie kõrgeausus, see mässaja siin üritas jälle põgeneda. Juba teist korda peale mägiküla juurest naasmist!" kõneles Kharo kõrgel tumedast metallist vormitud troonil istujale.

„Ja sa arvasid, et seekord õnnestub?" küsis rohekashallide silmade ja peaaegu mustade juustega Malon Bakuron madalal häälel.

Vaatamata üllatunud toonile hääles, ei väljendanud tema nägu peaaegu mitte mingit emotsiooni. Ta astust ebamugava moega aujärjelt alla ja jalutas ähvardavalt aeglase sammuga valvurite haardes rabeleva tumedapäise noormehe juurde. Bakuroni suunurgad kõverdusid lõbustatud irveks, kuid pilk jäid endiseks. Ta andis valvuritele käega märku, et need nooruki lahti laseks, nood surusid kinnipeetava põlvili maha ja astusid sammu eemale.

„Ma ütlesin juba, et ma ei taha seda enam kaasa teha!" Harry hääl värises ängistusest, kui ta end vihaselt püsti ajas. „Sa ütled, et sina oled tegelik kuningas ja sa tahad sellele maale head, kuid sa ei hooli üldse nendest inimestest! See küla, mille sa mul hävitada käskisid, seal olid naised ja lapsed!"

„Need olid reeturid. Punase Mõõga pooldajad, nad plaanisid ülestõusu ja me pidime nad peatama," Bakuron sundis oma haukuva hääle rahulikuks. Harry oli küll keskmisest pikemat kasvu, kuid vaatamata sellele kõrgus Oda Keiser temast rohkem kui peajagu üle. Viimane astus paar sammu eemale ja kutsus Omegi enda juurde.

Ümar mees tammus naeratades lähemale: „Kuidas ma saan kasulik olla, teie kõrgeausus?"

„Anna talle veel üks doos Tardiumi. Kui praegune lahtub ja ta Taltsutamise tagasi saab, võib meil jalgealune tuliseks minna. Sinu töö on nüüd vastutada, et seda ei juhtuks. Ta peab olema ööpäeva ringselt Tardiumi mõju all: andke talle igal hommikul ja igal õhtul vajalik annus. Ja leia mu tütar üles, las rahustab poisi maha."

Omeg noogutas tõsise näoga, kuid kohe, kui Saali uks tema seljataga sulgus, hüppas tema näole uhke naeratus: „Kui nii edasi läheb, saan mina varsti Oda Keisri isiklikuks käskjalaks!" pomises ta pisut kepsleva sammuga Raveni ruumide poole rutates, sealt lootis ta leida nii Tardiumi, kui ka neiu enda.

Töötoa ukseni jõudes hingas ta sügavalt sisse ja üritas külmavärinaid alla suruda, tundus nagu oleks osa tema julgusest kuhugi tee peale kadunud. Uks avanes juba esimese koputuse peale ning noor kauni näo ja süsimustade juustega sale neiu astus ust kiiresti enda seljataga sulgedes välja.

„Mida sul vaja on?" nõudis ta tüdinult.

„Tema kõrgeausus saatis mind Tardiumi järele ja sind kutsuma, liiguta!" Omeg neelatas, lootes käsklusi jagades kindlamana näida, kuid Raven ei teinud tema tooni peale teist nägugi. „Harry üritas jälle põgeneda, Tema Majesteet tahtis, et sa tuleksid ja temaga räägiks. Kohe!"

Neiu pööritas silmi ja ohkas tülpinult. Ära ürita... Sina oled küll viimane inimene kedagi juhtima, mõtles ta Omegi kerge põlgusega põrnitsedes.

„Oota siin," ütles ta viimaks, „ma toon Tardiumi."

Naine keeras ümber ja lipsas tagasi sisse ukse pilust. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, käes väike süstal läbipaistva vedelikuga. „Tulest hoiad sa seda kaugel, see on väga kergesti süttiv ning seda ei ole lihtne valmistada. Pole vaja, et sinusugune puupea seda raiskaks."